Eelmise aasta aprillis alustasin üheks Värvispektri roheliseks tööks kampsuni kudumist. Ega ma 5cm kaugemale ei jõudnudki siis ja kamps jäi kuudeks seisma. Sügisest alates sai seda lühemate-pikemate vahedega ikka kootud, aga kui tänavu kevadel poleks käima pandud koostegemist Lõpetamata asjade lõpetamine, ei oleks see vist tänavu aprillikski valmis saanud. Aga nüüd on ta valmis ja mul on väga hea meel:
Muster: Placed Cable Aran Interweave Knits 2007 sügisnumbrist, Ravelry's
Lõng: Rowan Felted Tweed 50% meriino, 25% alpaka villa, 25% viskoosi 50g=175m, kulus 308g
Vardad: 2,5mm
Märkmed: õigupoolest on ajakirjast võetud ainult kampsuni palmikute paigutus ja krae. Olen tihti mõelnud, et miks ometi on head disainid tehnoloogiliselt nii viletsalt kirja pandud. Et kas need on väga algajate jaoks, kes kandilisest tükist keerukamat asja pelgavad või ei viitsi disainer ise lihtsalt keerukamat asja kirja panna. Nii palju on ju kudumeid, mida suur osa kudujatest koovad hoopis teisiti, kui kirjas on ja saavad palju lihtsamalt palju paremini istuvad ja mugavamad kudumid.
Minu muudatused selle mudeli juures:
* kootud ülalt alla ja täiesti õmblusteta. Kõigepealt seljatüki palmikuline osa, siis õlgadelt üles korjatud esiosa silmad ja kootud ka esiosa palmikuline osa, kujundatud käeaugukaared ja siis kõik ringvarrastele võetud. Kehaosa kootud sirgelt ja ringselt.
* lontis õlgade asemel tegin kena varrukakaarega varrukad, mis on ka ülalt alla kohe külge kootud. Esimest korda lugesin sellisest tehnoloogiast kunagi Osinkast. Nüüd oma raamatuid lapates avastasin, et mul on endal ka paaris raamatus õpetus olemas. Ise kasutasin Knitting in the old way raamatust seda varianti, kus käeavast korjatakse üles kõik silmad ja siis hakatakse lühendatud ridade abil varrukakaart kujundama. Esimese raksuga sai natuke liiga palju silmi üles nopitud, teise korraga sai varruka aga väga hästi istuma. Jälle üks uus oskus juures, mida kindlasti edspidigi kasutan. Varruka ülaosa kudumine ja kehaosa külge õmblemine on kogu kampsunikudumise juures üks suuremaid peavalusid, et kõik lõpuks ideaalselt selga istuks. See meetod aga on palju lihtsam.
* Kolmveerand varrukad: need tekkisid juhuslikult proovimise käigus, lihtsalt tundus sel hetkel õige olevat. Ma armastan kolmveerand varrukaid ja enamasti lükkan ka pikad varrukad niiehknaa poolde käsivarde, nii et miks mitte siis nad sellised jupid kohe kududagi. Lõnga jäi piisavat üle, nii et vajadusel saan varrukad iga kell pikemaks kududa.
* Natuke pelgasin rullivaid servi, sest ma ei salli, kui kampsuni serv keskosast kerib end rohkem üles kui külgedelt. Et rullimist pisut piirata, kudusin 6 rida enne lõppu ühe rea 1:1 soonikut. Aga pidasin vajalikuks ka aurutriikrauaga altserva natuke sirgemaks töödelda, et väga rulli ei kisuks.
* Õppetund edaspidiseks: ei tasu labast kude nii suurte vaheaegadega kududa, kude ei pruugi ühtlane tulla. Mina pidin seekord kogu kehaosa üles harutama ja uuesti kuduma, sest erinevatel aegadel kootud jupid olid kõik silmatorkavalt erineva koetihedusega
Igatahes olen lõpptulemusega rahul ja eriti kiidan lõnga, mis on hästi mõnus nii kududa kui kanda.
Muster: Placed Cable Aran Interweave Knits 2007 sügisnumbrist, Ravelry's
Lõng: Rowan Felted Tweed 50% meriino, 25% alpaka villa, 25% viskoosi 50g=175m, kulus 308g
Vardad: 2,5mm
Märkmed: õigupoolest on ajakirjast võetud ainult kampsuni palmikute paigutus ja krae. Olen tihti mõelnud, et miks ometi on head disainid tehnoloogiliselt nii viletsalt kirja pandud. Et kas need on väga algajate jaoks, kes kandilisest tükist keerukamat asja pelgavad või ei viitsi disainer ise lihtsalt keerukamat asja kirja panna. Nii palju on ju kudumeid, mida suur osa kudujatest koovad hoopis teisiti, kui kirjas on ja saavad palju lihtsamalt palju paremini istuvad ja mugavamad kudumid.
Minu muudatused selle mudeli juures:
* kootud ülalt alla ja täiesti õmblusteta. Kõigepealt seljatüki palmikuline osa, siis õlgadelt üles korjatud esiosa silmad ja kootud ka esiosa palmikuline osa, kujundatud käeaugukaared ja siis kõik ringvarrastele võetud. Kehaosa kootud sirgelt ja ringselt.
* lontis õlgade asemel tegin kena varrukakaarega varrukad, mis on ka ülalt alla kohe külge kootud. Esimest korda lugesin sellisest tehnoloogiast kunagi Osinkast. Nüüd oma raamatuid lapates avastasin, et mul on endal ka paaris raamatus õpetus olemas. Ise kasutasin Knitting in the old way raamatust seda varianti, kus käeavast korjatakse üles kõik silmad ja siis hakatakse lühendatud ridade abil varrukakaart kujundama. Esimese raksuga sai natuke liiga palju silmi üles nopitud, teise korraga sai varruka aga väga hästi istuma. Jälle üks uus oskus juures, mida kindlasti edspidigi kasutan. Varruka ülaosa kudumine ja kehaosa külge õmblemine on kogu kampsunikudumise juures üks suuremaid peavalusid, et kõik lõpuks ideaalselt selga istuks. See meetod aga on palju lihtsam.
* Kolmveerand varrukad: need tekkisid juhuslikult proovimise käigus, lihtsalt tundus sel hetkel õige olevat. Ma armastan kolmveerand varrukaid ja enamasti lükkan ka pikad varrukad niiehknaa poolde käsivarde, nii et miks mitte siis nad sellised jupid kohe kududagi. Lõnga jäi piisavat üle, nii et vajadusel saan varrukad iga kell pikemaks kududa.
* Natuke pelgasin rullivaid servi, sest ma ei salli, kui kampsuni serv keskosast kerib end rohkem üles kui külgedelt. Et rullimist pisut piirata, kudusin 6 rida enne lõppu ühe rea 1:1 soonikut. Aga pidasin vajalikuks ka aurutriikrauaga altserva natuke sirgemaks töödelda, et väga rulli ei kisuks.
* Õppetund edaspidiseks: ei tasu labast kude nii suurte vaheaegadega kududa, kude ei pruugi ühtlane tulla. Mina pidin seekord kogu kehaosa üles harutama ja uuesti kuduma, sest erinevatel aegadel kootud jupid olid kõik silmatorkavalt erineva koetihedusega
Igatahes olen lõpptulemusega rahul ja eriti kiidan lõnga, mis on hästi mõnus nii kududa kui kanda.
