Padjamaania

Täpselt ei mäleta enam mis ajast, aga nii kaua kui mäletan, olen unistanud suurest padjahunnikust diivanil. Nüüd, kui ma sain enda käsutusse terve "diivani" (mis on tegelikult voodi, aga seljatoega), asusin kauast unistust teostama.
Esimesena valmis eelmisel kevadel TK Roheline raames kootud padi doominotehnikas. Kui Susa selle koostegemise idee välja käis, oli mul kohe idee, et koon oma rohelised lõngajäägid padjakatteks. Küll tundus hea idee! Kududes tekkis mingil hetkel masendus, et üldse ei tule ilus, aga et enam ei jõudnud miskit muud rohelist ka teha, kudusin muudkui edasi. Ja hea oligi, sest kui padjapealne valmis sai ja pesus ära käis, tundus see jälle nii hea idee! Üritasin natuke pussle moodi värve sättida ja lapiread kudusin edasi-tagasi, et kokkuvõtmised jätaksid sik-saki. Kuna kudumiseks kasutasin Raasiku ja Jõgeva 8/2 lõngu, siis vanutasin pesumasinas selle kergelt üle, et jääks tihe, pehme ja karvane. Kootud tüki õmblesin käsitsi Jyskist ostetud erkrohelise lukuga padja peale. Selline ta sai, suurus 43x43cm:



Kunagi olin Humanast ostnud kaks väiksest sametiselt pehmet padjakatet, rohelise ja kollase. Sellest tuli idee, et ka minu roheline lapipadi peab omale kaksikust kaaslase saama. Et minu kollased-oranžid lõnganutsud olid suhteliselt ühetaolised, siis võtsin kampa ka pruunid toonid. Muus osas jälle tehnika sama: doomino, kuid vahelduseks on siin lappe kootud nii, et kokkuvõtmised ruute moodustasid; edasi pesumasinasse ja siis Jyski pruuni padja peale. Kaksik sai selline:


Paraku see padi minu käsitöötuppa siiski ei sobinud, tema kolis elutuppa, on kõvasti vatti saanud ja seetõttu pildil ka veidi loppis ja topiline.

Siis vahepeal tegin veel kaks Muhu tikandis patja, aga need väärivad omaette postitust. Seega jõuame juba tänavusse aastasse, nimelt hiljuti lõppenud TK Must-valgesse. Selle projekti raames plaanisin teha must-valge lapitehnikas padja. Tegin ka, kuigi töö valmis hilinemisega.
Lisaks lõngamaaniale on minul ka kangamaania! Ja must-valgeid kangaid on kogunenud üksjagu. Kogutud lapiteki jaoks, aga ei ole julgust kääre sisse lüüa. Padjakate oli kohe hea tööproov, lisaks annab ettekujutuse, kuidas erinevad kangad valmisesemes paistavad ja omavahel sobivad. Selleks tegin ta ilmatuma "kirju", sigrimigri ruudulise. Lihtne, onju, aga sellelegi vaatamata õnnestus mõned nurgad mitte kohakuti saada. Nimelt on kangad erineva venivusega, kuigi puuvillased. Selline ta sai, suurus 50x50cm, tepitud ja lukuga:



Et minu diivanil elavad ka kaks poisslast, kellest oleks palju oodata, et padi alati ilupool pealpool kenasti sätitud on, tegin padja tagumisele poolele ka tagasihoidliku mustri:



Ja siin murdosa minu padjahunnikust:




Muhv

Mystic Rosie

Hayley loob ja koob väga ilusaid pitsrätte ja mina olin üks neist, kes tüütas teda paar korda mõttega teha salakudumine. Lõpuks saigi alguse Mystic Rosie salakudumine.



Lõngaks valisin Epu poekesest poolilt keritud hõbehalli pitsilõnga, mis on Haapsalu salli lõngast siiski jämedam. Nüüd on rätt valmis ja venitatud. Ilus sai! Mulle meeldib, et käpamustri keskel on augud, see teeb pitssalli... pitsilisemaks. Ja kaarjad nupuread - väga romantiline ja naiselik detail. Aga nupud ise - need tulid mul kohutavad! Ma pole varem nii hädas nuppudega olnud, need on masendavalt koledad, lisaks õnnestus mul mitmel korral kokkukududes ikka mõni nupusilm maha jätta. Tahaks ju mõelda, et asi oli lõngas vms, aga paraku olen ma ilmselt ikka ise koba ja seepärast tekitasid need nupud musta masendust. Samuti see, et minu sallis oli 16 sõlme, neist 4 viimasel real Miks lõng nii palju katkenud oli, ei teagi, sest koikahjustust nagu näha ei olnud. Võimalik, et olin ise tööd kõrvale pannes vardaid lõngakerra torgates peene lõnga katki teinud Enam ma nii ei tee, igaks juhuks, sest pitssalli sisse lõngaotsi peita on kohutavalt ebameeldiv tegevus. Kolmandaks on mu õhksilmad nii ebaühtlase suurusega, et tundub, olen igasuguse pitsikudumiseoskuse minetanud. Pärast kõiki neid kannatusi julgesin enda meeleheaks mustrisse ka väikese muudatuse sisse viia, kuigi teadsin, et autorile see ei meeldi. Valminud sallidelt jäi silma, et pitsiosas on palju parempidist pinda, mina tahtsin seda natuke hõredamaks muuta ja lisasin sinna mõned augud. Tõesti palun autorilt andestust. Nüüd vaadates tundub, et see häirima jäänud detail tulenes vist hoopis venitamisest, mitte mustrist, sest minul ei ole sakivahed üldse nii laiad nagu mõnel teisel ja oleks ka ilma aukudeta okei olnud. Tulemuseks suur ja imekena sall, mis kompneseerib kõik kaasnenud sünnitusvalud ja vaim on uuteks väljakutseteks valmis. Aitäh Hayley!





Muster: Hayley Mystic Rosie
Lõng: meriinovill 100% Epu poest 113g
Vardad: 2,5mm
Suurus: 190x95cm, põhiosa mustrikordusi 16

Muhv

Palju õnne!

Ühele väga toredale inimesele, Tiinale, oli kuhjaga põhjust kingitustega külla minna!
Tiinale sünnipäevaks tuunitud teekarp, inspireerituna tema köögi tapeedist, kus ajalehe taustal kollased lilled. Ja pisikesele Marta Liisale suvine kudum. Oi kui raske on nii väikest asja distantsilt kududa. Omal lapsi küll hulgem, aga mälestust, kui suur või väike on üks kahekuune lapsuke pole karvavõrdki. Pidevalt oli hirm, et kudum tuleb kas liiga väike või liiga suur, aga sai täpselt paras. Ehk liigagi paras, tea, kas veabki terve suve sellega läbi.







Muster: Autumn leaves by Nikki Van De Car
Lõng: Rowan Cotton Glace 100% puuvill 50g=114m, umbes 1,5 tokki
Vardad: 2,5mm
Märkused: natuke modifitseerisin mustrit, lisasin leheservadesse veel ühe augurea ja alla serva ka pitsi.

Muhv

Triibusall

Triibuliste sallidega on minul oma suhe. Minu 10 aastat vanem õde, kes oli nii mõneski asjas mulle suureks eeskujuks, kudus kunagi ammu-ammu lõngajääkidest igavesti vahvaid salle (ja karupükse) ning mina imetlesin nii neid kui teda, et küll mul on ikka andekas õde, oskab nii ilusaid asju teha. Mina nii andekas ei ole, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin salliks triibutavat sokilõnga.



Lõnga kinkis mulle sünnipäevaks Lola69. Korraks käis küll peast läbi mõte, et teeks põlvikud, aga ei raatsinud nii särtsakates toonides lõnga püksisäärte alla peita. Tavaline sirge sall on tänapäevases ideekülluses suhteliselt igav asi, samas oli silma jäänud Baktus sall, mis vaatamata nimele meenutab pigem rätikut. Kogemata klõpsasin enne kuduma hakkamist arvuti kinni, lugemata täpset juhendit, aga et ma niikuinii tahtsin kitsamat ja pikemat kaelasoojendajat, siis tegutsesin loogika alusel. Minu sall on alustatud 5 silmaga, kasvatatud iga 8 rea lõpus kuni salli laiuseks oli 45 silma (ca 20cm). Edasi kudusin kasvatamata kuni üks tokk otsa sai, märkisin selle koha salli keskkohaks ja kudusin teise sama pika jupi kasvatamata-kahandamata otsa. Edasi kahandasin igal 8 real kuni järgi jäi 5 silma. Kasvatamis-kahandamisridade otstesse kudusin väikesed nupukesed: peale töö keeramist lõin rea alguses cable cast on võttega juurde kolm silma, kudusin esimesed 4 silma läbi, tõstsin tagasi vasakule vardale ja kudusin need kokku. Salli pikkuseks tuli umbes 2 meetrit. Kaela saab sellise keerata täpselt korra eest taha, siis otsad tagasi ette ja väike sõlm ka peale.

Muster: mugandatud Baktus sall.
Lõng: Drops Fabel 75% vill, 25% polüamiid 50g=205m, toon 543, kulus 2 tokki
Vardad: 2,5 mm

Muhv

Head uut aastat!

Kuidagi nukker oleks see laegas siin vaikselt uude aastasse kaasa vedada, viimane postitus juunikuu algusest. Kuigi käsitööd olen teisel poolaastal väga vähe teinud, siis õnneks on näitamata paar Kaalulanguse kudumit. Jäägu need kaks jõuluvärvides tööd siis siin aastat lõpetama.



Muster: Spring Tulip Stole - Ravelry tasuta allalaadimine
Lõng: meriino-akrüüli segu endisest Pronksi poest 40g
Vardad: 2,5 bambus
Märkused: lõnga ostsin võrratu punakasroosa värvi pärast, aga enam seda viga ei tee, et peent pitssalli akrüülisegusest lõngast koon. Ei ole tal tegu ega nägu, ludu nagu sült, vormi ei hoia. Algselt oli plaan ümberringi pits teha, aga juba kudumise käigus leidsin, et sellise lõnga jaosk ei ole mõtet nii palju vaeva näha.



Muster: Türi kindakiri Saara Kirjastuse kaardikomplektist Kirjad kodust: Järvamaa
Lõng: Raasiku ühevärvilised 8/2 100% vill
Vardad: 1.75 metall
Märkused: Minu isapoolsed juured on Järvamaalt, Türilt veidi Pärnu poole jäävast Põikva külast, seepärast selline mustrivalik. Paraku said kindad mulle tiba väikesed.

Põneva Lapitöö ja Tikkimismaratoni tööd jäävad ootama viimistlust ja saavad ära näidatud ehk uuel aastal. Loodetavasti on siis rohkem põhjust ja tahtmist blogida kui kaks korda aastas, Jaanipäeva ja Jõulude aegu.

Lõbusat aastavahetust ja paremat, soovidetäitumist täis uut aastat kõigile!

Muhv

Meie oma armas sinimustvalge

Tänase Eesti lipu päeva lõpetuseks sobib siia postitada üks sinimustvalge komplektike, mida hakkab kandma üks armas 2aastane Eesti tüdrukuke.



Muster: kohandatud soomlanna Jaana Ellise kleidi järgi vastavalt tellija soovidele.
Lõng: sinine Capri, must Nela ja valge nimetu puuvillane poolilõng Pronksi tänava lõngapoest (mis nüüd asub Viru tn 13/15 0 korrusel)
Varras: 2,5
Märkmed: Ema pani paika värvilahenduse ja üldise pildi vööga, mina otsisin sinna lihtsalt disainile sobiva mustri. Sellest me kõva häälega ei räägi, et esialgsest soovist saada heegeldatud kleiti, jõudsime sujuvalt kootud variandini, mis minu meelest on parem lahendus. Kuna mul oli vaja suuremat kleiti kui juhendis, siis kudusin kõigepealt sinise ülaosa ja otse selle külge ülalt alla seelikuosa. Nii oli palju lihtsam jooksvalt arvestada, kus ja kui palju seelikut laiusesse ja pikkusesse kasvatada. Vööaasad on tehtud ainult külgedele, et kleiti saaks kanda ka ilma vööta ja punuda seeliku ülaosa mustriaukudesse näiteks sinine paelake ning see lipsukeseks siduda.

Mütsike sai ka juurde tehtud, sinisele pealaeosale üritasin rukkilille kujundada (klikkides suurem):

Roheline aprill

Eelmise aasta aprillis alustasin üheks Värvispektri roheliseks tööks kampsuni kudumist. Ega ma 5cm kaugemale ei jõudnudki siis ja kamps jäi kuudeks seisma. Sügisest alates sai seda lühemate-pikemate vahedega ikka kootud, aga kui tänavu kevadel poleks käima pandud koostegemist Lõpetamata asjade lõpetamine, ei oleks see vist tänavu aprillikski valmis saanud. Aga nüüd on ta valmis ja mul on väga hea meel:



Muster: Placed Cable Aran Interweave Knits 2007 sügisnumbrist, Ravelry's
Lõng: Rowan Felted Tweed 50% meriino, 25% alpaka villa, 25% viskoosi 50g=175m, kulus 308g
Vardad: 2,5mm
Märkmed: õigupoolest on ajakirjast võetud ainult kampsuni palmikute paigutus ja krae. Olen tihti mõelnud, et miks ometi on head disainid tehnoloogiliselt nii viletsalt kirja pandud. Et kas need on väga algajate jaoks, kes kandilisest tükist keerukamat asja pelgavad või ei viitsi disainer ise lihtsalt keerukamat asja kirja panna. Nii palju on ju kudumeid, mida suur osa kudujatest koovad hoopis teisiti, kui kirjas on ja saavad palju lihtsamalt palju paremini istuvad ja mugavamad kudumid.
Minu muudatused selle mudeli juures:
* kootud ülalt alla ja täiesti õmblusteta. Kõigepealt seljatüki palmikuline osa, siis õlgadelt üles korjatud esiosa silmad ja kootud ka esiosa palmikuline osa, kujundatud käeaugukaared ja siis kõik ringvarrastele võetud. Kehaosa kootud sirgelt ja ringselt.
* lontis õlgade asemel tegin kena varrukakaarega varrukad, mis on ka ülalt alla kohe külge kootud. Esimest korda lugesin sellisest tehnoloogiast kunagi Osinkast. Nüüd oma raamatuid lapates avastasin, et mul on endal ka paaris raamatus õpetus olemas. Ise kasutasin Knitting in the old way raamatust seda varianti, kus käeavast korjatakse üles kõik silmad ja siis hakatakse lühendatud ridade abil varrukakaart kujundama. Esimese raksuga sai natuke liiga palju silmi üles nopitud, teise korraga sai varruka aga väga hästi istuma. Jälle üks uus oskus juures, mida kindlasti edspidigi kasutan. Varruka ülaosa kudumine ja kehaosa külge õmblemine on kogu kampsunikudumise juures üks suuremaid peavalusid, et kõik lõpuks ideaalselt selga istuks. See meetod aga on palju lihtsam.
* Kolmveerand varrukad: need tekkisid juhuslikult proovimise käigus, lihtsalt tundus sel hetkel õige olevat. Ma armastan kolmveerand varrukaid ja enamasti lükkan ka pikad varrukad niiehknaa poolde käsivarde, nii et miks mitte siis nad sellised jupid kohe kududagi. Lõnga jäi piisavat üle, nii et vajadusel saan varrukad iga kell pikemaks kududa.
* Natuke pelgasin rullivaid servi, sest ma ei salli, kui kampsuni serv keskosast kerib end rohkem üles kui külgedelt. Et rullimist pisut piirata, kudusin 6 rida enne lõppu ühe rea 1:1 soonikut. Aga pidasin vajalikuks ka aurutriikrauaga altserva natuke sirgemaks töödelda, et väga rulli ei kisuks.
* Õppetund edaspidiseks: ei tasu labast kude nii suurte vaheaegadega kududa, kude ei pruugi ühtlane tulla. Mina pidin seekord kogu kehaosa üles harutama ja uuesti kuduma, sest erinevatel aegadel kootud jupid olid kõik silmatorkavalt erineva koetihedusega
Igatahes olen lõpptulemusega rahul ja eriti kiidan lõnga, mis on hästi mõnus nii kududa kui kanda.

Hea õnne kudum

Meil on foorumis teema Koome meestele. Mine olen seal ausalt üles tunnistanud, et olen oma mehele ligi 20 kooseluaasta jooksul kudunud vaid ühed randmesoojendajad ja 2 paari villaseid sokke. Täitsa piinlik, aga ta on ju eluaeg selline pingviin olnud, et mingit villast vesti või kampsunit talle kududa oleks olnud suhteliselt mõttetu - need oleks lihtsalt koide toidulauale seisma jäänud. Nagu juhtus paraku ka nende vanade randmesoojendajatega. Kunagi sai need liigesepõletiku ajaks talle kootud, peale paranemist jäid aga kapipõhja seisma ja nüüd on nagu pisut liiga pitsilised.
Minu teinepool teeb vahel 'lollusi'. Näiteks ostis ta möödunud aastal endale krossimootorratta Ja tellis nüüd minult lühikeste rattakinnaste alla uued randmesoojendajad, et kihutades oma tundlikke liigeseid tuule ja külma eest kaitsta. Kuna ma olin just Kihnu kinnaste lainel, kerkis kohe silme ette pilt, millised ma teha tahan. Paraku hakkavad need soojendajad teoreetiliselt kõvasti vatti (loe: pori) saama, seega oli tark teha need masinpesukindlast lõngast, mitte maavillasest, nagu ma eelistanud oleks. Ja no ma ikka veel usun heade mõtete positiivsesse mõjusse ja igasuguste märkide kaitsejõusse, seega valisin mustriks Kihnu troi mustri, et äkki toob õnne või kaitseb äparduste eest rajal.

Siin pildistatud küll tütre käes


Lõng: must Novita Nalle 75%vill, 25% polüamiid ning beež Stahl&Wolle Limbo 100% masinpestav vill Kaal 39g
Vardad: nr 2,5
Märkmed: 56 silma kokku (14 silma vardal) Mehe sooviks oli, et randmesoojendajal oleks pöial, et need kindaserva alt ära ei vajuks. Ma pidin kaks korda harutama, enne kui heale ideele tulin. Jätsin maha kudumata kahe varda silmused. Edasi hakkasin iga rea lõpus neid 2 kaupa kokku kuduma, samal ajal kahe varda vahelt pöidla kiilu kasvatades. Kui küljesilmuseid oli kummalgi pool alles 2 ja pöidlakiilu silmi kokku 22, lõin lisaks 3 silma ja hakkasin ringselt pöialt kuduma. Kohe järgmisel real kudusin kummalgi pool keskmist juurdeloodud silma ühe silmuse kokku servmise küljesilmusega, et ei jääks auke. Niimoodi kootuna on randmesoojendajad sümmeetrilised, st ei ole vahet, kumba kätte need tõmmata.
Mõned klikitavad pildid ka:


Nüüd on need vidinad võistlustel ka ära proovitud, õigustasid end igati ja tundub, et õnne tõid ka - II koht.

Kihnu kindad

Tänase vastlapäeva lõpuks sobib teha üks üdini rahvuslik postitus kirikinnastest.
Pole vist kedagi, kes Kihnu Roosi kindakirja raamatust vaimustusse ei sattunud, rääkimata tema Elumõnust. On kuidas on, aga mina usun positiivse energia kandumist mõtete ja asjade jms kaudu. Igatahes on see kindakirja raamat selline, mida üsna tihti lihtsalt võtan sülle ja silitan ja siis lehitsen eest taha ja tagant ette, jään mõnd repliiki lugema ja mustrit imetlema ja nii hea tunne on. Rääkimata Elumõnust, see ongi nagu juturaamat.
Kindakirjade raamatus on üsna alguses pilt, kus Rosaali istub murul, hunnik kindaid ümber tema. Mulle jäid sealt kohe esimesel korral silma ühed käpikud, et need pean mina saama. Ilusad lilled (kanaperseõied) peal ja vahelapil südamekesed ka.
Minu nunnud
Pildid on klikitavad


Muster: raamatust Kihnu Roosi kindakirjad muster nr 38 (lk 52)
Lõng: Inglise peenike maavillane tumeroheline ja hallikasbeez, mida müüdi ülemöödunud aastal Epu poekeses poolidelt. See lõng on tiba peenem kui ntx Raasiku kahekordne, samas kannatas Raasiku punast randmesse selle lõnga kõrvale kasutada küll. Kinnaste kaal 54g
Vardad: nr 1,5mm
Märkmed: randmeosa kombineerisin piltide põhjal ise kokku, randmes on varrastel 72 silma. Lugesin raamatust, et kihnu kinnastel ei aeta mustrit käe all ehk kirilikul kokku jooksma, aga mina olen nii palju Monk küll, et ma ikka tegin seljapealse ja peopesa sümmeetrilised. Selleks tuli mustriosa tarvis kasvatada silmad 88-le (22 silma vardal). Mul on üsna väikesed käed ja kartsin, et kinnas tuleb nii suure silmade arvuga kole suur, sestap võtsin 1,5 vardad ja kudusin hoolega tugevamalt kui ma seda muidu teeks. Kinnas tuli suhteliselt paras, nii et tegelikult oleks võinud dkas 1,75 varda võtta või siis lihtsalt lõdvemalt kududa küll. Kirimuster tõmbab ikka korralikult kokku. Igavene tüütus oli pöidla mustrisse ajamine, aga sain sellega hakkama ja lausa mõlemas suunas (st kui pöial kindal allapoole vajutada, jookseb ka nii mustrisse).

Paar klikitavat pilti ka: Otsi pildil pöialt ning randmed lähemalt


***************************
Emal oli hiljuti sünnipäev. Millalgi jaanuaris kurtis, et temal pole korralikke sõrmikuid. Ma talle andsin küll kohe ühed vanemad pitsilised, aga mõtlesin juba siis, et koon talle sünnipäevaks ühed korralikud ja soojad sõrmikud ka. Mõni inimene lihtsalt eelistab sõrmikuid labakutele (minule endale meeldivad külmaga jällegi käpikud rohkem). No ja kust mujalt, kui Elumõnust. Veits naljakas on see, et kuigi mul on kaks raamatut kihnu mustritega, pidin mina nende kinnaste jaoks mustri maha kirjutama fotolt, mis on kindakirjade peatüki eel (naine binokliga kannab selliseid). No mis teha, kui äratundmine, et need on just NEED kindad, tuli sellelt fotolt.



Lõng: Elotroi Liisu mustjashall ja naturaalvalge. Kinnaste kaal 69g
Vardad: 1,75mm
Märkmed: randmes 66 silma, labaosas 76 silma. Mulle tegelikult eriti ei meeldi Kihnu sõrmikute mustrilised sõrmed. Minu jaoks on see värk liiga kirju, kui käeosa on üht mustrit ja siis veel liiga sigrimigri sõrmed otsas. Nende sõrmede tegemine oli üldse üks igavene, hm, peavalu. Teise kinda sõrmed "sündisid! 1 tükk päevas ja seda sunniviisiliselt, sest kindad tuli ju tähtpäevaks valmis saada. See-eest võis pöidla mustrisse ajamata teha (kuigi fotol tundub ta mustris olevat). Peale vaadates tunduvad sõrmikud nii suured ja rohmakad, aga tegelikult olid isegi minu väiksele käele suhetliselt sobivad, ei üldse suured. Nüüd tahaks sõrmikuid endale ka, aga see sõrmede tegemine lükkab asja tükiks ajaks kaugemale. Vbl teen kunagi stiliseeritud, st ühevärviliste sõrmedega endale. Aga ema oli muidugi õnnelik, lubas isegi kohe kandma hakata. 2007 jõuluks kootud sokid pani ta alles eelmisel nädalal jalga ju!
Muster lähemalt ka (kliki):

Madli sall

Jõulu teisel pühal sai alustatud ämblikuvõrgu kudumisega, eesmärkiks võimalikult palju veel vana aasta sees valmis saaada, et uuel aastal raskemaid asju kududa Ega ma väga palju jõudnud tegelikult ja terve sall valmis alles veebruari esimesel päeval.
Selle salliga oli selline lugu, et lõng jooksis lausa ise kätte, aga sellele värvile - kastanpruun -, mis mulle jällegi tohutult meeldib, sobiva mustri valimine käis ikka kuid! Ja siis sain mina Nancy Bushi uue raamatu Knitted Lace of Estonia omanikuks ja seal püüdis koheselt pilku ilus roosa sall pruuni kleidi taustal. Muidugi oleks ma just sellist roosat salli tahtnudki, seda enam, et mul on miljon pruuni riideeset kodus, millel seda kanda. Aga mul oli paraku just selline pruun lõng käepärast, seega tegin kiire otsuse, et sall tuleb pruun, küll mingi roosa pluusi sinna alla ka saab (seda enam, et olen ju vananev eit, kes võib endale roosat kleiti juba lubada küll )



Muster: Nancy Bushi Madli's shawl raamatust Knitted Lace of Estonia, ilmunud ka Interweave Knits 2004 suvenumbris.
Lõng: kastanpruun 2/24 meriino, taimedega värvitud, kulus 74g, sellest sel aastal kootud osa kaal 57g
Vardad: 2,5mm bambus
Suurus: 60x200cm



Märkmed: lõnga saatis mulle testimiseks Susa. Mulle meeldis, kuigi alguses oli käe all pisut karm (kui võrrelda ntx ultrapehme Merinos Extraga). Arvan, et see oli kas värvist või peitsist tingitud, sest peale pesu seda karmust enam pole ja sall on väga pehme ja õrn. Aga kududa oli sellist tugevamat lõnga isegi mugavam kui liiga pehmet lõnga. Mis aga jahmatas, on selle lõnga venivus. Kudusin suht tihedalt, olles ise lausa mures, et olen liiga väikese varda valinud. Venitamata sall oli kuivalt käte vahele võttes ja soolikaks tõmmates ca 150cm, venitamata kõigest 130 cm, aga venitatud sall sai 2m pikk (siia oleks minu ehmatust kirjeldamaks vaja seda msn-i minestava roti emotikoni). Appikene, mida ma teen 2meetrise salliga. Eks keeran mitu tiiru ümber kaela, sest õlgadel kandmiseks on see minusugusele jupatsile liiga pikk.
Nuppude kudumine oli esialgu paras peavalu, hiljem asi asi juba harjumuseks, kuigi nii peenest lõngast nupud mulle endale nagu eriti ei meeldi. Ma ei teagi, kas teen neid valesti või on nad õiged, aga mulle lihtsalt ei meeldi. Teise otsa pits on eraldi kootud ja siis ülejäänud salli külge silmatud. Et ma seda tehnikat kudumise juures suht palju kasutanud olen, siis ei olnud see mingi kunst ja minu hinnangul ei ole silmaga küll vahet, kumb ots on kumb. Ahjaa, laiema kui raamatus antud, tegin ma ta ka.
Kokkuvõtteks olen muidugi väga rahul ja usun, et kui ma esialgsest pikkusega seotud šokist üle saan, siis leian talle ikka kasutust ka. Või kui mitte, eks ta otsib siis pikema kandja ja mina teen uue, sest teise salli jagu lõnga jäi ju veel järele.

Esimene pääsuke

Vastu tulles rahva arvukatele soovidele minu blogist midagi ka sel aastal lugeda-vaadata, otsustasin blogimisega esialgu jätkata. Kuigi mul on ammu hinges väike segadus, et milleks ma üldse blogin ning kas ja kuidas seda jätkama peaks. Et aga olen liialt mugav, et mitte otse välja öelda - laisk, siis ei ole lihtsalt viitsinud midagi muuta. Välja arvatud see, et lihtsalt polegi bloginud. Eks natuke oli süüdi ka see, et fotokas andis vahepeal otsad.

Aga nüüd siis saagu siia üles selle aasta esimene valminud kudum.



Muster: soomlanna Villapeikko Baby Cables and Big Ones Too, Ravelry's
Lõng: Hjertegarn Palino toon 9515, 100% meriino 50g=140m. Kulus pea 9 tokki, aga kaal on 405g...
Vardad: nr 3.0
Märkmed: kui Villapeikko oma kampsuni Ravelrys üles pani, siis ma aina käsin ja vaatasin ja õhkasin, et vot see on täpselt "minu". Ma olin isegi nii nahhaal, et julgesin ta blogis küsida, kas juhend ka kunagi tuleb. Õnneks ei olnud ma ainus ja juhend tuli. Lõngale sattusin ka pooljuhuslikult peale Epu poekeses, see lillakassinine toon lihtsalt võlus hetkega.
Tegemist on ülalt alla raglaaniga, nö ilma nõela pistmata. Juhend oli väga selge, lihtne, kududa oli puhas rõõm. Varrukad tuleb teha pikemad, nagu Ravelryst teiste kogemusi ka lugesin. Kehaosa ja varrukakahandused tegin vastavalt oma figuurile.
Lõngast olen ka vähemalt esialgu vaimustuses. Mul oli nende meriinolõngade suhtes väike eelarvamus, olen ma ju ikka harjunud kampsunilõngaks vana head maavillast pidama. Aga vastupidi, see on väga mõnus pehme lõng, hoiab hästi vormi (võiks lausa öelda, et tõmbab nagu kumm ümber keha - mul oli plaan teha veits vabam kampsun, aga sain jällegi ühe liibuva kudumi), ihu peal on nii mõnus, nagu polekski tegemist kampsuniga. Samas on soe! Kohe kindlasti kasutan ma seda lõnga tulevikus veelgi. Seniks on see mu lemmikkampsun.

Jalad sooja!

Tegime Sussimemmega jälle vahetust "Sussid mulle, sokid Sulle!"

Sussimemmelt sain novembrikuisel harjukate arhailise tikandi õpitoas tikkimisaluseks rohelised sussid, sama soojaga tikkisin ära ka mehe vanad sussid:


Mina olen paadunud Sussimemme susside fänn, nii et suur suur tänu Sulle, kallis Sussimemm!

Mina tegin vaevatasuks sokid:


Muster: kirjatud riba on pärit raamatust Traditional Fair Isle Knitting Sheila McGregorilt
Lõng: valge Novita 7-venda, hall Novita Jussi
Vardad: 2,5
Märkmed: kootud 56 silmal suht tugevalt, et kauem kandmisele vastu peaks.

Must nagu öö

Novembrikuu tööks tegin tütrele tuunika. Alguse sai asi Seppäläs, kus nägime lahedat pikka palmikutega tuunikat, mõnusalt lopsaka kraega, aga... "loomulikult" 100% akrüüli. Mina muidugi lasin jälle lendu oma kurikuulsa lause: "Sellise saab ise ka teha!", mille peale tütar muidugi naeris sarkastiliselt: "Teame, teame!" No ja sellise suhtumise peale ma muidugi pidin selle tuunika ka valmis tegema, onju. Ja pean kohe ka mainima, et üle pikapika aja kudum, milles ma silmagi harutama ei pidanud! Uskumatu, ma harutan tavaliselt isegi sokke kududes. Ju siis on hea auraga töö, ikkagi armastusega oma kallikesele tehtud ju. Loodetavasti on seda ka kandes tunda


(Klikitavad pildid)

Muster: Oma: ülalt alla raglaan, lihtsate palmikute ja suure kraega
Lõng: Drops Alpaca 100% alpaka 50g=180m, kulus 6 tokki; Hjertegarni Alpaca Silk 60% alpaka, 30% meriino, 10% siid 50g=167m, 1 tokk.
Vardad: nr 2
Märkused: Esiteks jäi 6 tokist puudu, seepärast ka see 1 lisatokk teistsugust lõnga, millest siis sai kootud krae nii, et rida ühe, rida teise lõngaga ja vahet ei ole märgata.
Teiseks ei saanud krae päris selline lopsakas nagu oleks tahtnud. Tagantjärele tarkusena: lopsakama krae tarvis tuleb lihtsalt suurem kaelaava jätta.
Kolmandaks lugesin ma siis, kui pool tuunikat oli juba valmis, et alpakal puudub täiesti elastsus, seega ei sobi see eriti hästi soonikute ja palmikute jaoks. Millest koosneb minu tuunika? Vaheldumisi soonik ja palmikud... Seepärast lõpetasin igaks juhuks nii varrukaotsad kui allserva nõela ja 100% meriinolõngaga Ciao Trunte, et ehk hoiab natukenegi välja venimast.

Bayerische

Mõni asi on peas või nimekirjas või unistuses, nimetagem kuidas tahes, igavesti pikka aega. Mõni asi meeldib kohe kui näed, aga ootab pikalt "oma aega". No ja minu puhul muidugi ootab see mõni asi ka "oma lõnga". Nii nagu Heartland rätt ootas oma pruuni, ootasid Bayerische sokid oma rohelist lõnga juba ammu. Juba olin lootuse kaotanud leida üldse nii peenikest sokilõnga, mis kannataks 96 silmaga sokki kududa, rääkimata siis sellest, et see satuks veel õiget värvi olema. Aga nagu ikka, siis kui oled lootust kaotamas, naeratab õnn su õuel - nii kui tehti teema Sokid, sokid, sokid! ja ma sain ära vinguda, et kooks küll, aga lõnga pole, nii ma sellele õigele peale sattusin. Ja tuli välja, et ei peagi väga peen olema, piisab kui on väga pehme lõng, et sellest saaks suurte silmade arvuga parajalt pisikese soki kududa.
Nii et jälle üks ammune unistus teostunud, no küll mõnel veab ikka Ptüiptüiptüi!

(Klikitavad pildid)


Muster: Bayerische sokid Eunny Yang'ilt
Lõng: Alvita Everest 60% vill 40% dralon 50g=200m; ostetud Pronksi tn lõngapoest; ühele sokile kulus tiba alla toki.
Vardad: 1.75
Märkmed: hirmus isu oli keerdsilmustega mustrit kududa ja see isu sai nüüd küllaga täis. Aga üllatavalt kiirelt läks, eriti pöiaosa, kus ju ainult poolel sokil keerutada tuli. Sellegipoolest oli hea meel, et jalanumber 38, mitte 40 on Peaks vist need sokid raami sisse panema, sest kanda peale sellist tööd ei raatsi vist. Kui, siis ainult diivanil lösutades.

Pilt mustrist lähemalt ka: