Jõulu teisel pühal sai alustatud ämblikuvõrgu kudumisega, eesmärkiks võimalikult palju veel vana aasta sees valmis saaada, et uuel aastal raskemaid asju kududa 
Ega ma väga palju jõudnud tegelikult ja terve sall valmis alles veebruari esimesel päeval.
Selle salliga oli selline lugu, et lõng jooksis lausa ise kätte, aga sellele värvile - kastanpruun -, mis mulle jällegi tohutult meeldib, sobiva mustri valimine käis ikka kuid! Ja siis sain mina Nancy Bushi uue raamatu Knitted Lace of Estonia omanikuks ja seal püüdis koheselt pilku ilus roosa sall pruuni kleidi taustal. Muidugi oleks ma just sellist roosat salli tahtnudki, seda enam, et mul on miljon pruuni riideeset kodus, millel seda kanda. Aga mul oli paraku just selline pruun lõng käepärast, seega tegin kiire otsuse, et sall tuleb pruun, küll mingi roosa pluusi sinna alla ka saab (seda enam, et olen ju vananev eit, kes võib endale roosat kleiti juba lubada küll
)
Muster: Nancy Bushi Madli's shawl raamatust Knitted Lace of Estonia, ilmunud ka Interweave Knits 2004 suvenumbris.
Lõng: kastanpruun 2/24 meriino, taimedega värvitud, kulus 74g, sellest sel aastal kootud osa kaal 57g
Vardad: 2,5mm bambus
Suurus: 60x200cm
Märkmed: lõnga saatis mulle testimiseks Susa. Mulle meeldis, kuigi alguses oli käe all pisut karm (kui võrrelda ntx ultrapehme Merinos Extraga). Arvan, et see oli kas värvist või peitsist tingitud, sest peale pesu seda karmust enam pole ja sall on väga pehme ja õrn. Aga kududa oli sellist tugevamat lõnga isegi mugavam kui liiga pehmet lõnga. Mis aga jahmatas, on selle lõnga venivus. Kudusin suht tihedalt, olles ise lausa mures, et olen liiga väikese varda valinud. Venitamata sall oli kuivalt käte vahele võttes ja soolikaks tõmmates ca 150cm, venitamata kõigest 130 cm, aga venitatud sall sai 2m pikk (siia oleks minu ehmatust kirjeldamaks vaja seda msn-i minestava roti emotikoni). Appikene, mida ma teen 2meetrise salliga. Eks keeran mitu tiiru ümber kaela, sest õlgadel kandmiseks on see minusugusele jupatsile liiga pikk.
Nuppude kudumine oli esialgu paras peavalu, hiljem asi asi juba harjumuseks, kuigi nii peenest lõngast nupud mulle endale nagu eriti ei meeldi. Ma ei teagi, kas teen neid valesti või on nad õiged, aga mulle lihtsalt ei meeldi. Teise otsa pits on eraldi kootud ja siis ülejäänud salli külge silmatud. Et ma seda tehnikat kudumise juures suht palju kasutanud olen, siis ei olnud see mingi kunst ja minu hinnangul ei ole silmaga küll vahet, kumb ots on kumb. Ahjaa, laiema kui raamatus antud, tegin ma ta ka.
Kokkuvõtteks olen muidugi väga rahul ja usun, et kui ma esialgsest pikkusega seotud šokist üle saan, siis leian talle ikka kasutust ka. Või kui mitte, eks ta otsib siis pikema kandja ja mina teen uue, sest teise salli jagu lõnga jäi ju veel järele.
Ega ma väga palju jõudnud tegelikult ja terve sall valmis alles veebruari esimesel päeval. Selle salliga oli selline lugu, et lõng jooksis lausa ise kätte, aga sellele värvile - kastanpruun -, mis mulle jällegi tohutult meeldib, sobiva mustri valimine käis ikka kuid! Ja siis sain mina Nancy Bushi uue raamatu Knitted Lace of Estonia omanikuks ja seal püüdis koheselt pilku ilus roosa sall pruuni kleidi taustal. Muidugi oleks ma just sellist roosat salli tahtnudki, seda enam, et mul on miljon pruuni riideeset kodus, millel seda kanda. Aga mul oli paraku just selline pruun lõng käepärast, seega tegin kiire otsuse, et sall tuleb pruun, küll mingi roosa pluusi sinna alla ka saab (seda enam, et olen ju vananev eit, kes võib endale roosat kleiti juba lubada küll
)
Muster: Nancy Bushi Madli's shawl raamatust Knitted Lace of Estonia, ilmunud ka Interweave Knits 2004 suvenumbris.
Lõng: kastanpruun 2/24 meriino, taimedega värvitud, kulus 74g, sellest sel aastal kootud osa kaal 57g
Vardad: 2,5mm bambus
Suurus: 60x200cm
Märkmed: lõnga saatis mulle testimiseks Susa. Mulle meeldis, kuigi alguses oli käe all pisut karm (kui võrrelda ntx ultrapehme Merinos Extraga). Arvan, et see oli kas värvist või peitsist tingitud, sest peale pesu seda karmust enam pole ja sall on väga pehme ja õrn. Aga kududa oli sellist tugevamat lõnga isegi mugavam kui liiga pehmet lõnga. Mis aga jahmatas, on selle lõnga venivus. Kudusin suht tihedalt, olles ise lausa mures, et olen liiga väikese varda valinud. Venitamata sall oli kuivalt käte vahele võttes ja soolikaks tõmmates ca 150cm, venitamata kõigest 130 cm, aga venitatud sall sai 2m pikk (siia oleks minu ehmatust kirjeldamaks vaja seda msn-i minestava roti emotikoni). Appikene, mida ma teen 2meetrise salliga. Eks keeran mitu tiiru ümber kaela, sest õlgadel kandmiseks on see minusugusele jupatsile liiga pikk.
Nuppude kudumine oli esialgu paras peavalu, hiljem asi asi juba harjumuseks, kuigi nii peenest lõngast nupud mulle endale nagu eriti ei meeldi. Ma ei teagi, kas teen neid valesti või on nad õiged, aga mulle lihtsalt ei meeldi. Teise otsa pits on eraldi kootud ja siis ülejäänud salli külge silmatud. Et ma seda tehnikat kudumise juures suht palju kasutanud olen, siis ei olnud see mingi kunst ja minu hinnangul ei ole silmaga küll vahet, kumb ots on kumb. Ahjaa, laiema kui raamatus antud, tegin ma ta ka.
Kokkuvõtteks olen muidugi väga rahul ja usun, et kui ma esialgsest pikkusega seotud šokist üle saan, siis leian talle ikka kasutust ka. Või kui mitte, eks ta otsib siis pikema kandja ja mina teen uue, sest teise salli jagu lõnga jäi ju veel järele.
No comments:
Post a Comment