Esimesena valmis eelmisel kevadel TK Roheline raames kootud padi doominotehnikas. Kui Susa selle koostegemise idee välja käis, oli mul kohe idee, et koon oma rohelised lõngajäägid padjakatteks. Küll tundus hea idee! Kududes tekkis mingil hetkel masendus, et üldse ei tule ilus, aga et enam ei jõudnud miskit muud rohelist ka teha, kudusin muudkui edasi. Ja hea oligi, sest kui padjapealne valmis sai ja pesus ära käis, tundus see jälle nii hea idee! Üritasin natuke pussle moodi värve sättida ja lapiread kudusin edasi-tagasi, et kokkuvõtmised jätaksid sik-saki. Kuna kudumiseks kasutasin Raasiku ja Jõgeva 8/2 lõngu, siis vanutasin pesumasinas selle kergelt üle, et jääks tihe, pehme ja karvane. Kootud tüki õmblesin käsitsi Jyskist ostetud erkrohelise lukuga padja peale. Selline ta sai, suurus 43x43cm:
Kunagi olin Humanast ostnud kaks väiksest sametiselt pehmet padjakatet, rohelise ja kollase. Sellest tuli idee, et ka minu roheline lapipadi peab omale kaksikust kaaslase saama. Et minu kollased-oranžid lõnganutsud olid suhteliselt ühetaolised, siis võtsin kampa ka pruunid toonid. Muus osas jälle tehnika sama: doomino, kuid vahelduseks on siin lappe kootud nii, et kokkuvõtmised ruute moodustasid; edasi pesumasinasse ja siis Jyski pruuni padja peale. Kaksik sai selline:
Paraku see padi minu käsitöötuppa siiski ei sobinud, tema kolis elutuppa, on kõvasti vatti saanud ja seetõttu pildil ka veidi loppis ja topiline.
Siis vahepeal tegin veel kaks Muhu tikandis patja, aga need väärivad omaette postitust. Seega jõuame juba tänavusse aastasse, nimelt hiljuti lõppenud TK Must-valgesse. Selle projekti raames plaanisin teha must-valge lapitehnikas padja. Tegin ka, kuigi töö valmis hilinemisega.
Lisaks lõngamaaniale on minul ka kangamaania! Ja must-valgeid kangaid on kogunenud üksjagu. Kogutud lapiteki jaoks, aga ei ole julgust kääre sisse lüüa. Padjakate oli kohe hea tööproov, lisaks annab ettekujutuse, kuidas erinevad kangad valmisesemes paistavad ja omavahel sobivad. Selleks tegin ta ilmatuma "kirju", sigrimigri ruudulise. Lihtne, onju, aga sellelegi vaatamata õnnestus mõned nurgad mitte kohakuti saada. Nimelt on kangad erineva venivusega, kuigi puuvillased. Selline ta sai, suurus 50x50cm, tepitud ja lukuga:
Et minu diivanil elavad ka kaks poisslast, kellest oleks palju oodata, et padi alati ilupool pealpool kenasti sätitud on, tegin padja tagumisele poolele ka tagasihoidliku mustri:
Ja siin murdosa minu padjahunnikust:
Muhv
Miks lõng nii palju katkenud oli, ei teagi, sest koikahjustust nagu näha ei olnud. Võimalik, et olin ise tööd kõrvale pannes vardaid lõngakerra torgates peene lõnga katki teinud 
Enam ma nii ei tee, igaks juhuks, sest pitssalli sisse lõngaotsi peita on kohutavalt ebameeldiv tegevus. Kolmandaks on mu õhksilmad nii ebaühtlase suurusega, et tundub, olen igasuguse pitsikudumiseoskuse minetanud. Pärast kõiki neid kannatusi julgesin enda meeleheaks mustrisse ka väikese muudatuse sisse viia, kuigi teadsin, et autorile see ei meeldi. Valminud sallidelt jäi silma, et pitsiosas on palju parempidist pinda, mina tahtsin seda natuke hõredamaks muuta ja lisasin sinna mõned augud. Tõesti palun autorilt andestust. Nüüd vaadates tundub, et see häirima jäänud detail tulenes vist hoopis venitamisest, mitte mustrist, sest minul ei ole sakivahed üldse nii laiad nagu mõnel teisel ja oleks ka ilma aukudeta okei olnud. Tulemuseks suur ja imekena sall, mis kompneseerib kõik kaasnenud sünnitusvalud ja vaim on uuteks väljakutseteks valmis. Aitäh Hayley!