Sunday, March 30, 2008

Södera põlvikud

Valmis said ühed pitspõlvikud tellimisel ühele isetegijaist sünnipäevaks. Kududa oli mõnus, kuidagi kiirelt läks see muster vaatamata peenele niidile ja varrastele. Jalga ei hakanud võõraid põlvikuid pildistamiseks tirima, samuti ei armasta ma sokke venitada/aurutada (mu meelest istuvad nad ilma paremini jalga, võttes täpselt kandja jala kuju, mitte ette antud venituse mõõtmed), nii et pildilt pole nende tegelik olemus kuigi hästi tabatav. Loodetavasti jääb aga saaja rahule, kes parasjagu kuskil soojal maal peesitab, mispärast need siin ka julgelt ära võin näidata.



Muster: Södera põlvikud soomlase Vilma blogist; Leili33 tehtud eestikeelse tõlke leiab teemast Koome koos: pitspõlvikud
Lõng: Schoeller Stahli Fortissima Socka 75% vill, 25% polüamiidi 50g = 210m; kulus õige pisut üle 2 toki
Vardad: nr 2.00mm
Märkused: 60 silma oli liiga palju, seepärast vähendasin mustrit nii, et igal vardal oli 14 silma. Kuna optiliselt ei jäänud mul pitsmustri vahel jooksev keerdsilmadest joon täpselt vasakpidise koe keskele, siis pärast pisikest kõhklust tegin ma enne seda silma vaid ühe vasakpidise ja pärast seda kaks vasakpidist silma - nii jooksis joon keskel. Lõppeks on oluline ju väljanägemine, mitte silmade arv, onju

See on väga ilus pitspõlviku muster, mispeale ma võtsin vastu otsuse, et harutan oma juba valmisoleva ühe põlviku üles, aga uusi ei teegi, sest minu jalad pole ikka villase põlviku jaoks loodud ja kanda ma neid ka kuskil ei oska. Sain vähemalt ühed valmis kududa ja süda rahus.

Õige pisut olen helmeid ka traadile ajanud: üks moblaripats ja üks võtmehoidja. Ma olen ikka masendavalt maas oma arengus sel alal, teised tegid selliseid 2 aastat tagasi Aga noh, ma olengi pikkade juhtmetega ja mulle meeldib.



Ja märtsilillast väike vihje, kuigi nüüdseks on seda ikka oma 40% juba valmis:
Kähku-kähku lõpuni kuduma, sest aprill tuleb minu lemmikvärvi kuu, jehhuu - elagu roheline!

Wednesday, March 19, 2008

Kvartaliaruanne

Käsitöötuju on justkui tagasi, kuigi hoog on pigem mõõdukas. Aga vaat blogimine on küll täiesti unarusse jäänud Vabandused blogi alaliste külastajate ees, kui neid veel üldse enam ongi.

Aga alustame siis Värvispektri punasega. Kavalalt suutsin ühildada kaks koostegemise projekti, kuigi alguses oli hoopis teine punane plaan. Nimelt käib see töö ka Koome koos: pitsilise liniku alla.



Materjal: heegelniit Nika Karnaluksist 100% puuvill 75g = ca 400 millegagi meetrit, kulus vähem kui poolteist kera (ca 100g) Värv tumepunane (oluliselt tumedam kui pildil)
Vardad: 2,5mm bambus ringvardad, aga oleks võinud 2,0 olla.
Suurus: läbimõõt 105cm

Natuke läks puusse sellega, et mul oli vaja lina läbimõõduga 80cm ja väiksemate varrastega ilmselt oleks selle ka saavutanud, aga las ripub siis üle ääre. Tärgeldamine läks ka metsa, kogun vaimu ja teen ehk uuesti.
Igatahes mõnus oli kududa, mustri jälgimine ei lasknud tüdimusel tekkida ja karta, et "paras" ei tule, ka ei olnud (nagu igasugu kehakatete kudumisel alati juhtuda võib).

Ühtlasi tahtsin ka oma varasemad linad ära pesta ja tärgeldada, aga juhtus nii, et näidata saan ainult ühte. Üks, mi smul aastaid laual seisis, läks pestes katki - suur auk tuli sisse - , teine on kadunud, ülejäänud ära kingitud ja ühele ei jätkunud lihtsalt enam nõelu, et venitada. Ühe siiski sain korda. Uskumatu on selle juures see, et ma üldse ei mäleta, et ma oleks seda kudunud (ja selle pisemat poega, mille jaoks nõelu ei jätkunud)... Ometi on see ilmselt minu kootud, sest niidiotsad olid veel peitmata, samuti mäletan ma, et selline iirisiniit on minu varudest pärit ja no keegi teine minu tutvuskonnas lihtsalt ei koo neid juuu. Müstika! See pidi ilmselt raseduse ajal olema, sest neil aegadel oli mul mäluga veel kehvemini kui praegu



***************

Sünnipäev



Siis juhtus vahepeal nii, et mul oli sünnipäev ja vahetasin lausa kümnendit. Ega midagi muutunud ei ole, aga kummaline on sellele siiski mõelda. Ja mida aasta edasi, seda enam ma mõistan neid Soome mutikesi, kes siin valgetes ja roosades pükstes rõõmsalt ringi uitavad, sest minu empaatiavõime lubab juba aimama hakata, et nad lihtsalt ei tunne end veel nii vanana kui nad teistele paistavad. Ja see on väga julgustav

Aga näidata tahaksin hoopis kaht kingitust, mis ma pühapäevasel harjukate kokkutulekul sain:
ehted Mari Marikeselt - punased korallid päris hõbedaga:

ja sõba Freddylt:

Ma pilti õlul ei saanud tehtud, aga mulle selline ülevise meeldib ja plaan on sinna nats peale tikkida ka Freddy loal

Aitäh, tüdrukud!