Kaua tehtud, kaunikene vol.2

Kui ma 2 aastat tagasi selle heegeldatud motiiviteki valmis olin saanud, teadsin ma kohe, et üks vikerkaarevärviline tekk tuleb veel. Sedakorda aga juba tõeliselt säravates Raasiku Artistic lõnga toonides. Mummuline. Tütrele. Ja kui ma Sunny spread mustrit nägin, siis olidki kõik asjad oma kohale loksunud ja 30. juunil 2010 ma alustasin. 20. juunil 2011 sai tütreke 20aastaseks ja tekk valmis sünnipäevaks.



See, et värvilised mummud saavad kollase raami, oli tütre kindel soov. Algselt pidi ka kokku heegeldatud saama kollasega, aga aasta jooksul jõuab ju ümber mõelda ja nüüd on motiivid ühendatud Raasiku lillakaspruuni lõngaga. Aasta jooksul jõuab kodust ära kolida ka, aga õnneks sobib siia rohelisse tuppa mõeldud tekk ka tütre uude koju (kuigi remonti planeerivatele noortele andsin soovituse tapeedi toon teki järgi valida, sest nii kirju asjake igasse ruumi ikka ei sobi ka).
Õiget tooni väga kollase lõnga leidmine valmistas natuke peavalu, lõpuks leidsin prooviks ilusat kollast Liisut, aga selle kilohind (ca 600.- krooni) sundis edasi otsima. Käesolev kollane on Karnaluksist pärit (vist) Leedu villane ja on täpselt nii erk kui pildilt paistab. Noortepärane, kuigi mina ise oleks eelistanud toda Liisu tooni, aga minul on minu tuhm tekk ju juba olemas.
Sunny spread mustri kohta saan vaid kiidusõnu jagada, eriti efektne jääb ta ühevärvilisena ja jämedamast lõngast ning on tekina kasutamiseks piisavalt tihe (mida ei saa minu vanaema ruutudes teki kohta öelda, kust varbad ja sõrmed pidevalt läbi tulevad). Eriti ilusad on need tekid Noro lõngadest mummude ja heleda raamiga!
Tegin siiski väikesed muudatused, kuna lõng oli peenike. Nimelt on ketas ühe rea võrra suurem ja et tahtsin värviliste vahele rohkem kollast pinda, siis on ka ruut ümber pisut laiem. Kokku heegeldasin jälle oma kavala skeemi järgi lõnga katkestamata (vt skeemi mai 2009 postitusest). Teki äärde sai kolm rida sambad-auk-sambaid ja viimasel real sambagrupid uppi sakiliseks servaks heegeldatud.







Viimase pildi lisasin, et oleks näha, kuidas oleks tekk esialgse idee järgi jäänud - pole ka paha ju.

Tehnilised andmed:
mõõdud: ca 170x230, kokku 10x14 motiivi, motiivi suurus (ilma pruuni osata) 15x15cm. Kaalu on ca 1600g (arvestuslikult, kuna igale ringile kulus ca 4, kollasele osale 4-5 ja kokku heegeldamiseks 2g motiivi kohta, pluss serv.)

Olen avastanud, et motiivitekkide heegeldamine on väga mõnus ja stressivaba tegevus, eriti kui muid ideid või aega napib, sest tähtaeg ei piitsuta takka (kui teha nt mingi seljas kantav asi, siis tahaks ruttu valmis saada, eks), vahepeal võib lubada endale tüdinemisperioode ja ka kotis kaasas vedada on sellist väikest nokitsemist, mille muster on peas, mõnus. Nii et mul on juba järgmise teki idee olemas, sest mu roheline tuba on ju ikka veel tekita.

Muhv

Minu esimesed ruudulised

Üle pika aja on mul valminud midagi, millest tahaks kohe kirjutada. Kui MerilinA mai lõpus kutsus üles Pärnu Lasteküla lastele voodikatteid tegema, siis terendas mul juba puhkus silme ees ja uus õmblusmasin oli mul ka ja üldse kujutasin ma ette, kuidas minust saab kõva lapitaja nagu neid siin foorumis juba mitmeid on. Noh, siis, kui ma soovi avaldasin üks tekk õmmelda, ei teadnud ma veel, et mõni tööasi venib sujuvalt puhkusesse ja ega see esimene lapitekk ikka nii suts ja korras valmis ka ei saa, aga vähemalt masin on mul tõesti aus (Janome 6260 QC, kui kedagi peaks huvitama).
Teki pidin tegema 7aastasele Reinole. Algul mõtlesin, et küll vedas, endal kodus 8aastane poeg ja küll ma juba tean, mis neile meeldib. Aga ei tea ma midagi, mõtted ei hakanud üldse liikuma. Siis aga sattus teiseringipoes näppu korralik puuvillane poistepärane kardinakangas, mis "kohe minuga kõneles" (vahel ma mõtlen, et miks selliseid väljendeid kasutatakse, aga nüüd kohe oligi nii).



Kas ma juba ütlesin, et see on minu esimene lapitekk? Ja et õmblema hakkasin 3 päeva enne tähtaega? Loomulikult ei hakanud ma neil tingimustel midagi keerukat aretama, pealegi oleks kahju olnud nii ägedat kangast liiga väikesteks tükkideks lõikuda. Seega said kirjud ruudud 30x30cm, sinine raam ümber 4cm, vaheribad 9cm ja taha valmistepitud puuvillane vooder. Pealne on tepitud tumesinise kanga õmbluseid pidi.
Pean end matemaatikas ja loogikas suht tubliks, aga siinkohal tegin ränga (arvutus)loogikavea, mis selgus alles siis, kui hakkasin valmis pealset kandi jaoks üle mõõtma... Et kui 3 ruutu kõrvuti andis täpselt 150cm, siis tegin kiire järelduse, et 4 ruutu üksteise all annab 200cm. Muhvigi! 9cm vähem andis. Egas midagi, sinnani läkski kuidagi liiga libedalt. Seega tuli tavalise kitsa kandi asemel lai raam aretada. Teki mõõdud peaksid nüüd olema ca 203x156cm (enam ei hakanud üle mõõtma).
Kuigi tegin lihtsa katte, siis terav silm muidugi vigu leiab (ega mina polnud muidugi süüdi, roheline kangas osutus õmblemise käigus lisaks puuvillale ilmselt ka sünteetikat sisaldavaks, igatahes venis lollimoodi), aga usun, et esimese teki kohta sai aus 4 ja mina julgesin selle küll süümepiinadeta teele panna.
Vaatamata viperustele oli äärmiselt tore tegemine (ei tea, kas õilis eesmärk mõjus või ongi lapitamine nii mõnus tegevus - kavatsen välja uurida). Ja ei saa mainimata jätta, kui mõnusaid abivahendeid ikka lapitajatele saada on: lõikur, alus, joonlaud esmalt, korralikust õmblusmasinast rääkimata. Ei kujuta ette, et kääridega nii täpset tööd teha saaks/viitsiks.






Üks näide kangal olevatest transpordivahenditest. (pilte oli palju erinevaid, kõik lapid on natuke erinevad.

Uute kohtumisteni!
Muhv

Hubane kodu jaanuaris

Tere üle pika aja! Käsitöö on minu elus kuidagi väga tagaplaanile vajunud, aga kui Laantelaps käis välja aastaprojekti Hubane kodu idee, kus tuleb oma kodu jaoks midagi nokitseda, siis muutusid minu meeled küll ärksamaks. Olin veel suvise remondi mõju all, pea ideedest pungil ja tegutsemisvaim peal.
Esimeseks tööks sai laelamp tütre värskelt remonditud tuppa. Tolle Estoplasti lambi saime 17aastat tagasi koos korteriga kaasa ja pikki aastaid valgustas ta meil lastetuba. Kui lapsed (pojad ja tütre) eraldi tubadesse lahutasime, sai poistetuba uue, moodsama valgusti, aga päris prügikasti ei olnud südant toda lampi visata, sest tõele au andes - pagana hästi valgustab! Nii ta siis seisiski oma saatust oodates ligi 5 aastat garaažiriiulil. Valminud remont tütre toas nõudis uut valgustit sinnagi, aga küll ei leidnud me poest midagi piisavalt lahedat ja omanäolist, siis ei sobinud hind, kuud aga möödusid. Kuni meenus too vana Estoplasti lamp garaažis ja mõtlesime selle kasvõi ajutiseks kasutamiseks ära tuunida. Mõni ehk mäletab sellist valgustit, punaste plastikosadega (unustasin enne värvimist pilti teha, aga sobivasti leidsin üks päev sama lambi ühelt mdm Beadaloti blogis olevalt pildilt, kust ta ka välja lõikasin), aga punane ei läinud uude rohelise-valge-mustakirjusse tuppa mitte. Kunagi sai poistetoas malmradikad hõbedase veljevärviga üle lastud ja see tundus olema väärt katsetamist. Teise variandina kaalisime erkrohelist, aga kuna seda värvi kodustes varudes polnud, siis oli mõistlik enne hõbedasega proovida, üle saab ju alati värvida. Mõeldud, tehtud.
Esialgne plaan minu peas oli, et seda pinda tuleb kindlasti kuidagi veel kaunistada, kas värvidega peale joonistades või salvrätitehnikas. Musti lilli pidasin silmas. Aga vaat ei leidnud enam kaubandusest neid valgeid salvrätte mustade lillede või ornamentidega! Ja mida kauem lamp oma tagasihoidlikus kuues laes rippus, seda enam see just sellisena meeldima hakkas. Südame rahustuseks joonistasin pealepoole (mis alt kohe üldse ei paista) veekindla markeriga lilli ka, et oleks võrdlusmoment, aga esialgu ei ole plaanis allapoole midagi lisada (vähemalt mitte minu lapsekäega joonistatult). Võib-olla kui kunagi õige mustriga salvrätt näppu jääb, aga kindel ei ole. Sest toaomanikule meeldib just nii. Less is more, ütleb ta.

Seega siin meie hubase kodu tagasihoidlik jaanuaritöö:





Muhv