Kaua tehtud, kaunikene vol.2

Kui ma 2 aastat tagasi selle heegeldatud motiiviteki valmis olin saanud, teadsin ma kohe, et üks vikerkaarevärviline tekk tuleb veel. Sedakorda aga juba tõeliselt säravates Raasiku Artistic lõnga toonides. Mummuline. Tütrele. Ja kui ma Sunny spread mustrit nägin, siis olidki kõik asjad oma kohale loksunud ja 30. juunil 2010 ma alustasin. 20. juunil 2011 sai tütreke 20aastaseks ja tekk valmis sünnipäevaks.



See, et värvilised mummud saavad kollase raami, oli tütre kindel soov. Algselt pidi ka kokku heegeldatud saama kollasega, aga aasta jooksul jõuab ju ümber mõelda ja nüüd on motiivid ühendatud Raasiku lillakaspruuni lõngaga. Aasta jooksul jõuab kodust ära kolida ka, aga õnneks sobib siia rohelisse tuppa mõeldud tekk ka tütre uude koju (kuigi remonti planeerivatele noortele andsin soovituse tapeedi toon teki järgi valida, sest nii kirju asjake igasse ruumi ikka ei sobi ka).
Õiget tooni väga kollase lõnga leidmine valmistas natuke peavalu, lõpuks leidsin prooviks ilusat kollast Liisut, aga selle kilohind (ca 600.- krooni) sundis edasi otsima. Käesolev kollane on Karnaluksist pärit (vist) Leedu villane ja on täpselt nii erk kui pildilt paistab. Noortepärane, kuigi mina ise oleks eelistanud toda Liisu tooni, aga minul on minu tuhm tekk ju juba olemas.
Sunny spread mustri kohta saan vaid kiidusõnu jagada, eriti efektne jääb ta ühevärvilisena ja jämedamast lõngast ning on tekina kasutamiseks piisavalt tihe (mida ei saa minu vanaema ruutudes teki kohta öelda, kust varbad ja sõrmed pidevalt läbi tulevad). Eriti ilusad on need tekid Noro lõngadest mummude ja heleda raamiga!
Tegin siiski väikesed muudatused, kuna lõng oli peenike. Nimelt on ketas ühe rea võrra suurem ja et tahtsin värviliste vahele rohkem kollast pinda, siis on ka ruut ümber pisut laiem. Kokku heegeldasin jälle oma kavala skeemi järgi lõnga katkestamata (vt skeemi mai 2009 postitusest). Teki äärde sai kolm rida sambad-auk-sambaid ja viimasel real sambagrupid uppi sakiliseks servaks heegeldatud.







Viimase pildi lisasin, et oleks näha, kuidas oleks tekk esialgse idee järgi jäänud - pole ka paha ju.

Tehnilised andmed:
mõõdud: ca 170x230, kokku 10x14 motiivi, motiivi suurus (ilma pruuni osata) 15x15cm. Kaalu on ca 1600g (arvestuslikult, kuna igale ringile kulus ca 4, kollasele osale 4-5 ja kokku heegeldamiseks 2g motiivi kohta, pluss serv.)

Olen avastanud, et motiivitekkide heegeldamine on väga mõnus ja stressivaba tegevus, eriti kui muid ideid või aega napib, sest tähtaeg ei piitsuta takka (kui teha nt mingi seljas kantav asi, siis tahaks ruttu valmis saada, eks), vahepeal võib lubada endale tüdinemisperioode ja ka kotis kaasas vedada on sellist väikest nokitsemist, mille muster on peas, mõnus. Nii et mul on juba järgmise teki idee olemas, sest mu roheline tuba on ju ikka veel tekita.

Muhv

Kaua tehtud, kaunikene

Vot selline asjake sai lõpuks valmis. Heegeldet lapitekk, mida alustasin möödunud aasta jaanuaris ja mis pidi toona emadepäevaks mu emale kingiks saama. Näe, saigi emadepäevaks valmis, aga see on üks teine emadepäev ja see on üks teine ema, kes selle all nüüd mõnulema hakkab. MINA ISE!



12x17=204 lappi, 1131g, 160x225cm. Heegelnõel 2,5. Ühe ruudu suurus peale kokkuheegeldamist, masinpesu ja venitust 13x13cm.

Kulus 3 tokki Jõgeva vikerkaarevärvilist lõnga, ksujuures 2 erinevast partiist, mis omakorda olid absoluutselt erinevate toonidega. Aga seda värvirikkam tulemus. Ja 1 tokk Raasiku puna-kolla-oranži lõnga. Ja mingit tundmatut kodus üle 10 a vedelenud pruuni villast lõnga kokkuheegeldamiseks ning natuke Raasiku pruunides toonides üleminekutega lõnga servapitsiks. Lisatud: selguse mõttes lisan, et lapid ei ole heegeldatud ühe soojaga nii nagu lõng vihist tuli, vaid kerisin kõigepealt lõnga vihist erinevat värvi väikesteks keradeks (isegi kõik vahetoonid kerisin eraldi pisikesteks nutsakuteks) ja kasutasin neid siis suvaliselt nagu erivärvilisi lõngakerasid ikka.
Kui peaks endale mingi stressiravi valima, siis värviteraapia ilmselt oleks see, mis mulle hästi mõjuda võiks. Igal õhtul heegeldasin ühe rea lappe kokku ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiii mõnus tegevus. Ei ole midagi lihtsalt punane-roheline-kollane-sinine. On värvide üleminekul tekkinud oranžid-lillad-rohekassinised-kollakasrohelised. On emotsioonid, mis erinevalt kokku passitatud värvikobinatsioonid tekitavad. Jnejnejne. Täitsa loll jutt, eksole, aga mulle endale ilmselt mõjub selle teki vahtimine veel tükk aega eufooriliselt



Ahjaa, natuke peatuks veel kokkuheegeldamisel ka. Mulle ei meeldi kinnissilmadega tekkiv reljeefne rant (kummaltki poolt) ja mulle ei meeldi ka kokkuõmmeldud lapid. Töötasin välja süsteemi, kus lappide ümber heegeldatud pruunid read ühtlasi ka ühendavad lappe omavahel. Ja lausa niisuguse süsteemi, et lõnga ei pea katkestama. Tegin mingi skeemi ka, ehk on arusaadav ja kellelegi abiks: nooled näitavad heegeldamise suunda ja numbrid järjekorda. Kusiganes oli vastas juba pruuni servaga teine lapp, tegin iga kolmese sammastegrupi järel aasssilmusega kinnituse vastaslapi sammastegruppide vahele. Kus vastaslappi veel polnud, seal heegeldasin nagu vanaemaruudu külge ikka. Nurkadesse tekkis kujund nii, et esimese 2 lapi vahele tegin 2 õhksilma. Järgmiseks pikal tagasireal 2 õhksilma, kinnissilm eelmise võtte 2 õhksilma, 2 õhksilma. Kolmanda lapi nurgas 2 õhksilma, 1 aassilm eelmise võtte kinnissilma, 2 õhksilma. Ja viimase lapi nurgas 2 õhsilma, 1 aassilm diagonaalis üle eelmiste lappide nurgakinnituste, 2 õhksilma. Kui keegi sellest nüüd aru sai, siis 5+ talle, aga tegema hakkates on see suhteliselt loogiline ja tuleb iseenesest. Skeem siis selline, klikkides suurem:

Ja tekk meie punaseks peitsitud voodil:

Nii vähe ongi vahel õnneks vaja!

Head vana-aasta lõppu!

Aasta lõpuni on loetud tunnid ja aeg tõmmata joon alla selle aasta Isetegijate ühele suurprojektile - Värvispektrile.
Alguses oli küllalt segadust reeglite paika ja selgeks saamisega ning mul endal ka tööde üle arvepidamise võimalikult effektiivse süsteemi väljatöötamisega. Aga mõne kuu pärast läks asi juba suhteliselt libedalt. Ma ei tea, kuidas teistel osalejatel, aga minu värviline maailmavaade avardus küll tohutult. Kui enne kuulus sinna käputäis värve, siis nüüd on esindatud terve vikerkaar. Ei ole värve, mis enam üldse ei meeldiks. Suur avastus oli, et igal värvil on olemas kasvõi üks alatoon, mis kasvõi natu-natukene sümpatiseerib. Rääkimata sellest, et veel aasta alguses olid lilla ja roosa täiesti välistatud, aga nüüd tunduvad mõlemad täiesti kenad värvid (teatud toonid muidugi, aga neid toone on mõlema värvi puhul kindlalt rohkem kui üks). Elu muutus värvilisemaks ja ma olen selle üle rõõmus.

Viimaseks tööks valmis mul jõuluks kohvilaua linik, mis on tehtud Kreenholmi puuvillasest käterätist, millele mina punase pitsi ümber heegeldasin.



Ja minu terve aasta tööd üheskoos:



Plaane oli muidugi iga kuu jaoks rohkem ja uhkemaid, nii et mina isiklikult võin sel aastal nende ideede põhjal omaette veel ühe värvispektri valmis kududa-heegeldada. Kuigi see ei saa sel aastal eesmärgiks omaette, olen kindel, et erinevaid värve hakkab minu töödes olema palju rohkem kui varasemalt.
Ühtlasi tahan tänada kõiki osalejaid, kes leidsid mahti sammu pidada. Loodetavasti leidis nii mõnigi minuga sarnaselt, elu ei koosnegi vaid mõnest värvist ja sel juhul teenis projekt igati oma eesmärki. Edu uuel aastal uute projektidega, eelkõige pean silmas meie uut pikaajalist sedapuhku lausa võistlust Langetame kaalu! Mari Marikese eestvedamisel. Igaks juhuks lisan mitteteadjaile, et jutt käib lõnga-, mitte kehakilodest Minul on igatahes vardad teritatud ja peale südaööd läheb usinaks kudumiseks Ega ma kuskile pjedestaalile ei loodagi pääseda, sest minu lemmiklõngad on paraku peened ja nendest millegi tegemine võtab kaua aega, ent annab vähe kaalu. Aga iseenda jaoks näen kasu selles uues projektis just selles, et ehk suudan end väheke enam tagant utsitada ja rohkem kududa, ja rohkem kasutada kodus olemasolevaid lõngu (kuigi mingit ostukeeldu ma endale küll ka peale ei pane). Võib ju väheke diskuteerida selle üle, miks peaks hobiga võidu tegelema, aga nii palju kui mina seda ideed lähemalt tunnen, on tegu siiski pisukese meelelahutusega, mitte tõsimeelse spordivõistlusega, seega - miks mitte!? Kust seda pulli ikka saab, kui ise ei tee
****************'
Aasta lõpus tahaksin veel rääkida lühidalt ühest mõttest, mis mind juba paar kuud on vähem või rohkem painanud. Olen jõudnud selleni, et ma olen selle foorumi lasknud enda jaoks liiga südame lähedale pugeda ja arvan paremaks natuke eemale tõmbuda. Mitte et ma kuskile kaoks, aga sisimas hoian distantsi.
Ma olen siit leidnud väga toredaid inimesi, kellega väljaspool foorumit suhelda. Siinkohal erilised aastalõpu-tervitused Lola69-le, Mari Marikesele ja Freddyle! Lisaks veel vapustavalt lahe harjukate seltskond, kellega on alati hea meel kohtuda ja lõbusalt aega veeta. Ma ei hakka nimekirja tervitusteks koostamagi, see veniks kole pikaks, aga lõbusat aastavahetust teile kõigile! Ja loengi seda selle aasta parimaks foorumiga seotud asjaks, et lihtsast virtuaalseltskonnast on saanud reaalsed inimesed ja tegelikult on see ju kõige õigem - suhelda näost näkku, mitte ekraaniga.

Suur kummadus ja parimad soovid ka teile, Susa ja Lynx! Ilma teie panuseta ei oleks foorum see, mis ta meile on. Palju jaksu ja tahtmist ka uuel aastal foorumit vedada!

Head vana-aasta lõppu kõigile! Võtkem uude aastasse kaasa ainult head mõtted ja mälestused sellest aastast!

Mini värvispekter

Suur tükk ajavat suu lõhki ja eks ta nii kippus minul Värvispektriga minema ka. Iga kuu jaoks oli mul kohe mitu ideed ja kõik enamvähem suuremat sorti kudumised. Tahan ma või ei taha, aga pean tunnistama, et ma olen kehv aja-organisaator ja lihtsalt ei viitsi nii palju päevas kududa kui võiks. Mõni päev ei viitsi kohe üldse, õigemini ei jõua kohe üldse. Ja ise veel ütlen, et mulle hirmsasti meeldib kududa
Aga siin siis minu juuni, juuli, augusti ja septembri tööd.

1. Kollane juuni.



Tegin üle pika aja ühe väikse ehtekomplekti, kaela- ja käekee. Ma parem ei ütle, palju mul selleks aega kulus! Aga ise olen häppi, suht minulik ja ega ma mingile kõrgemale kunstilisele tasemele selles vallas ei küündigi.
Siin koos käekeega:

2. Sinine juuli
Nagu teada lõpetasin ma juulis alles maikuu roosa õlaräti. Ja alustasin tumesinise teksalõngast kampsuniga vanemale pojale. Too on aga selline lõng, mis pesus pikkust pidi päris korralikult kokku tõmbab, laiustpidi aga mitte. Pikemalt seletamata, seisab see kamps mul natuke rohkem kui siin maal, sest mulle tundub, et tuleb liiga lai. Seedin veel, vbl lasen poisil sisse kasvada, st kevadeks ehk saab asjast asja (seda enam, et ega meil puuvillase kampsiga käimise sügist ei paista sel aastal tulevat, ikka jopid selga kohe). Aga seniks asenduseks sokid väiksemale pojale.



Kes kohal olid, need ehk mäletavad, et nood said alustatud juunis Knit in Public Päeva raames Tammsaare pargis. Ega meid seal palju polnud, 4 eesti näitsikut ja 2 norralannat, aga tore sellegi poolest. Soome vanamehed käisid läbi põõsa pildistamas, kuidas hullud südalinnas muru peal koovad.

3. Beež august.
Jälle sokid, sedapuhku endale ja spetsiaalselt käimiseks (ses mõttes, et sportimiseks). Testin ära, kuidas spets sokilõng intensiivsele kandmisele vastu peab, siis teab, kas tasub mehele töösokke tegema hakata või mitte



Muster: Leyburn sokid Pepperknit'ilt
Lõng: Red Heart Sport Socks Color 100g=410m 75% villa, 25% polüamiid; kulus vast pool tokki.
Vardad: 2.0mm
Märkmed sokid kootud varbast alustades, varrastel kokku 64 silma. Soonik lõpetatud nõelaga.
Siin muster lähemalt - mu meelest väga sobiv muster kirjule lõngale, mis muidu paljud teised mustrid ära sööks, aga siin jääb päris effektne - ja soki ots, jälle nõelaga lõpetatud. No meeldib väga nii ja seepärast propageerin ka igal võimalikul juhul.


4. Oranž september.
Täitsa mõnus tunne, kui peaaegu kuu alguses on juba töö valmis! Kaks köögirätti said pitsid otstesse (tegelikult kolm, aga kolmas pole oranž pits). Sellega peaks servapitsi teema olema ammendatud, rätikuid on mul nüüd piisavalt ja juba käigus ka. Algne hirm, et poisid määrivad rätikud ära, osutus alusetuks - nii ilusatesse rättidesse ei raatsi isegi suuremad mürakarud musti käsi ja suud pühkida.



Teine pits on tegelikult palju oranžim, aga pildil jäi tumekollane. Pitsid lähemalt ka:


Nüüd uutele tegudele!

Emadepäevaeri

Seljataga on ilus päikseline nädalavahetus emadepäevaga. Sipsik üllatas mind isetehtud lahja õuna-kohupiimakoogiga:



Väga maitsev oli ja et see oli tõesti kuni esimese ampsuni suur saladus, siis mõtlesin hiljem mõnuledes, et peaks olema ka ütlemine, et suured lapsed, suured rõõmud. Pärast vedas ta mind veel Raekoja platsile kontserdile ka, nii et Kingi emale üks tore päev sai seekord minu jaoks täiesti konkreetse ja otsese tähenduse. Väike poiss ei hoidnud ka eile ilusaid sõnu tagasi, nii otse pole mulle vist ükski laps enne öeldnud, et ma neile armas olen. Isa pidi talle ka väga armas olema No ja neist pisikestest asjadest tulenevalt oligi mul eile minu senine ilusaim ja mõnusaim emadepäev. Aitäh kallitele!

Oma emale jõudsin alles eile hilisõhtul külla, kuigi elab ta mul lausa kõrvalmajas. Pärast nii toredat päeva oli väga mõnus ema juures istuda ning kohvi ja koogi taga rääkida. Ema sai minult kingiks kaks pitsidega köögirätikut, mis tema rohekassinisesse kööki hubasust looma peaksid. Oli ju ema see, kes mind käsitöö juurde tõi ja kuna ta ise enam käsitööd ei tee, siis olen vähehaaval püüdnud oma näputööga tema kodu kaunistada. Tasuks selle eest, et tema kunagi meie lapsepõlve kodusse selle õige kodutunde lõi. Tundub, et meeldisid



Siit näeb klikkides pitse lähemalt ka, nendest teine on Erna Aljasmetsa raamatust Heegeldatud äärepitsid ning selline oli meil kunagi kodus rättidel kasutusel ka:



*************
Kuigi palgatööd on praegu palju, siis aprilli roheline ootab vaid kaunistamist, teine roheline kudum on pooleli, aga sellele rõhku ei panegi, teen muude tegemiste kõrvalt ning maikuu roosa saab ka juba täna varrastele (kui mustri paljude hulgast välja valida suudan). Tegudele!

Pitsid köögirättidele

Ma märkasin juba ammu, et mu köögirätikud hakkavad looja karja minema. Eks nad on ikka jube vanad ka, täitsa hõredaks pestud juba. Minu lapsepõlvekodus olid köögirätid ema heegeldatud pitsidega. Ja mitte ainult köögirätid, vaid ka linased saunalinad (frotee polnud siis vist veel nii moes). Hämmastav, kuidas mõned killud lapsepõlvest sind terve elu saadavad ja mõjutavad. Et saab küll täiesti segamatult elada ka pitsideta käterättidega, aga kui mõtled või silmad pitsiga rätikut, nii hakkab südames soe ja hinge poeb see mõnus turvatunne, mida lapsena tundsid. Olen täheldanud, et mida vanemaks, seda enam ma neid killukesi lapseeast enda ümber koguda ja tekitada tahan. Huvitav, kas minu rätikud mu lastele samamoodi mõjuvad või on tänapäeva lapsed ja elu nii teistmoodi, et seda ei panda tähelegi või peetakse tähtsusetuks pisidetailiks?
Aga jah, kui läks aruteluks, et võiks äärepitse koos heegeldada, siis olin kohe takkaõhutaja. Sest ma olin andnud endale lubaduse, et ühtegi uut rätikut ma ilma pitsideta kasutusele ei võta. Ma olen küll 4 ilusat pitsrätti võitnud IT oksjonitelt - vabandust, aga mitte ei mäleta ühte tegijat, keegi Virumaalt mu meelest oli, aga teine oli tricky -, paraku kummalisel kombel ei raatsi ma teiste tehtud rätikuid kasutada. Kõik on kapis riiulis nagu mu ämmal minu kingitudki olid, mille eest ma teda hurjutasin, et need ikka kasutamiseks tehtud sai
Üleeile tuli aga tuju vardad nurka visata ja vahelduseks hoopis heegeldada. Ema lapitekk on küll veel pooleli (ca 40 lappi pluss kokkuheegeldamine veel teha - emadepäevaks paraku vist kahjuks valmis ei saa), aga ma tahtsin midagi kindlat ja kiirelt valmivat teha. Turgutuseks vanutamisega seotud pinge vastu (no et kas tuleb välja see, mis ma tahan või mitte). Ja valmiski kiirelt esimene komplekt heegeldatud servapitsidega köögirätte:



Olin muretsenud koju värvilsemad rätikud, sest vaatmata riidest rättide kõrval seisvale majapidamispaberi rullile unustab mõni väiksem tegelane end vahel ja pühib pesemata käed hoopis rätikusse ja siis pole muret nende määrdunud valgete rättidega. Ruudumuster seostub mul ka just mõnusa koduse köögiga. Ma olen mõnes asjas natuke Monk kah, nimelt peavad mul asjad värvidelt omavahel sobima ja miskitpidi komplekti moodustama. Noh, minu kollasesse kööki lähevad need 2 tumedamat ja 1 heledam rätik nagu rusikas silma auku. Heleda räti pitsi nägin vaimusilmas küll ühevärvilise oranžina, aga peale jäi ikka soov kasutada ära koduseid heegelniidijääke, selle asemel, et neid juurde tekitada. Üks minu jaoks huvitav fakt ka, mida olen enda juures märganud: ma olen muutunud kannatlikumaks. Niidiotste peitmine polnudki nii hirmus tüütu töö, mille pärast rätid kuudeks käsitöökorvi unustada. Ja ma isegi tärgeldaisn ja pressisin pitsid ära! Kuigi... trippide jaoks oleks küll üht Õmbleme koos projekti vist vaja

Mõned klikitavad pildid veel, kus rätikuid endid ja pitse eraldi näha saab.

Oli tõeliselt mõnus nokitsemine! Minu lemmikuks on see rätik, sai kõige harmoonilisem.


Nüüd aga jätkan roheliste kudumitega. Pooleli on kaks asja: heidest kott ja õhem kampsun (see sai tegelikult täna alles varrastele, et ikka kõik reeglite järgi oleks).