Ma märkasin juba ammu, et mu köögirätikud hakkavad looja karja minema. Eks nad on ikka jube vanad ka, täitsa hõredaks pestud juba. Minu lapsepõlvekodus olid köögirätid ema heegeldatud pitsidega. Ja mitte ainult köögirätid, vaid ka linased saunalinad (frotee polnud siis vist veel nii moes). Hämmastav, kuidas mõned killud lapsepõlvest sind terve elu saadavad ja mõjutavad. Et saab küll täiesti segamatult elada ka pitsideta käterättidega, aga kui mõtled või silmad pitsiga rätikut, nii hakkab südames soe ja hinge poeb see mõnus turvatunne, mida lapsena tundsid. Olen täheldanud, et mida vanemaks, seda enam ma neid killukesi lapseeast enda ümber koguda ja tekitada tahan. Huvitav, kas minu rätikud mu lastele samamoodi mõjuvad või on tänapäeva lapsed ja elu nii teistmoodi, et seda ei panda tähelegi või peetakse tähtsusetuks pisidetailiks?
Aga jah, kui läks aruteluks, et võiks äärepitse koos heegeldada, siis olin kohe takkaõhutaja. Sest ma olin andnud endale lubaduse, et ühtegi uut rätikut ma ilma pitsideta kasutusele ei võta. Ma olen küll 4 ilusat pitsrätti võitnud IT oksjonitelt - vabandust, aga mitte ei mäleta ühte tegijat, keegi Virumaalt mu meelest oli, aga teine oli tricky -, paraku kummalisel kombel ei raatsi ma teiste tehtud rätikuid kasutada. Kõik on kapis riiulis nagu mu ämmal minu kingitudki olid, mille eest ma teda hurjutasin, et need ikka kasutamiseks tehtud sai
Üleeile tuli aga tuju vardad nurka visata ja vahelduseks hoopis heegeldada. Ema lapitekk on küll veel pooleli (ca 40 lappi pluss kokkuheegeldamine veel teha - emadepäevaks paraku vist kahjuks valmis ei saa), aga ma tahtsin midagi kindlat ja kiirelt valmivat teha. Turgutuseks vanutamisega seotud pinge vastu (no et kas tuleb välja see, mis ma tahan või mitte). Ja valmiski kiirelt esimene komplekt heegeldatud servapitsidega köögirätte:
Olin muretsenud koju värvilsemad rätikud, sest vaatmata riidest rättide kõrval seisvale majapidamispaberi rullile unustab mõni väiksem tegelane end vahel ja pühib pesemata käed hoopis rätikusse ja siis pole muret nende määrdunud valgete rättidega. Ruudumuster seostub mul ka just mõnusa koduse köögiga. Ma olen mõnes asjas natuke Monk kah, nimelt peavad mul asjad värvidelt omavahel sobima ja miskitpidi komplekti moodustama. Noh, minu kollasesse kööki lähevad need 2 tumedamat ja 1 heledam rätik nagu rusikas silma auku. Heleda räti pitsi nägin vaimusilmas küll ühevärvilise oranžina, aga peale jäi ikka soov kasutada ära koduseid heegelniidijääke, selle asemel, et neid juurde tekitada. Üks minu jaoks huvitav fakt ka, mida olen enda juures märganud: ma olen muutunud kannatlikumaks. Niidiotste peitmine polnudki nii hirmus tüütu töö, mille pärast rätid kuudeks käsitöökorvi unustada. Ja ma isegi tärgeldaisn ja pressisin pitsid ära! Kuigi... trippide jaoks oleks küll üht Õmbleme koos projekti vist vaja
Mõned klikitavad pildid veel, kus rätikuid endid ja pitse eraldi näha saab.
Oli tõeliselt mõnus nokitsemine! Minu lemmikuks on see rätik, sai kõige harmoonilisem.
Nüüd aga jätkan roheliste kudumitega. Pooleli on kaks asja: heidest kott ja õhem kampsun (see sai tegelikult täna alles varrastele, et ikka kõik reeglite järgi oleks).
Aga jah, kui läks aruteluks, et võiks äärepitse koos heegeldada, siis olin kohe takkaõhutaja. Sest ma olin andnud endale lubaduse, et ühtegi uut rätikut ma ilma pitsideta kasutusele ei võta. Ma olen küll 4 ilusat pitsrätti võitnud IT oksjonitelt - vabandust, aga mitte ei mäleta ühte tegijat, keegi Virumaalt mu meelest oli, aga teine oli tricky -, paraku kummalisel kombel ei raatsi ma teiste tehtud rätikuid kasutada. Kõik on kapis riiulis nagu mu ämmal minu kingitudki olid, mille eest ma teda hurjutasin, et need ikka kasutamiseks tehtud sai
Üleeile tuli aga tuju vardad nurka visata ja vahelduseks hoopis heegeldada. Ema lapitekk on küll veel pooleli (ca 40 lappi pluss kokkuheegeldamine veel teha - emadepäevaks paraku vist kahjuks valmis ei saa), aga ma tahtsin midagi kindlat ja kiirelt valmivat teha. Turgutuseks vanutamisega seotud pinge vastu (no et kas tuleb välja see, mis ma tahan või mitte). Ja valmiski kiirelt esimene komplekt heegeldatud servapitsidega köögirätte:
Olin muretsenud koju värvilsemad rätikud, sest vaatmata riidest rättide kõrval seisvale majapidamispaberi rullile unustab mõni väiksem tegelane end vahel ja pühib pesemata käed hoopis rätikusse ja siis pole muret nende määrdunud valgete rättidega. Ruudumuster seostub mul ka just mõnusa koduse köögiga. Ma olen mõnes asjas natuke Monk kah, nimelt peavad mul asjad värvidelt omavahel sobima ja miskitpidi komplekti moodustama. Noh, minu kollasesse kööki lähevad need 2 tumedamat ja 1 heledam rätik nagu rusikas silma auku. Heleda räti pitsi nägin vaimusilmas küll ühevärvilise oranžina, aga peale jäi ikka soov kasutada ära koduseid heegelniidijääke, selle asemel, et neid juurde tekitada. Üks minu jaoks huvitav fakt ka, mida olen enda juures märganud: ma olen muutunud kannatlikumaks. Niidiotste peitmine polnudki nii hirmus tüütu töö, mille pärast rätid kuudeks käsitöökorvi unustada. Ja ma isegi tärgeldaisn ja pressisin pitsid ära! Kuigi... trippide jaoks oleks küll üht Õmbleme koos projekti vist vaja
Mõned klikitavad pildid veel, kus rätikuid endid ja pitse eraldi näha saab.
Oli tõeliselt mõnus nokitsemine! Minu lemmikuks on see rätik, sai kõige harmoonilisem.
Nüüd aga jätkan roheliste kudumitega. Pooleli on kaks asja: heidest kott ja õhem kampsun (see sai tegelikult täna alles varrastele, et ikka kõik reeglite järgi oleks).
No comments:
Post a Comment