Padjamaania

Täpselt ei mäleta enam mis ajast, aga nii kaua kui mäletan, olen unistanud suurest padjahunnikust diivanil. Nüüd, kui ma sain enda käsutusse terve "diivani" (mis on tegelikult voodi, aga seljatoega), asusin kauast unistust teostama.
Esimesena valmis eelmisel kevadel TK Roheline raames kootud padi doominotehnikas. Kui Susa selle koostegemise idee välja käis, oli mul kohe idee, et koon oma rohelised lõngajäägid padjakatteks. Küll tundus hea idee! Kududes tekkis mingil hetkel masendus, et üldse ei tule ilus, aga et enam ei jõudnud miskit muud rohelist ka teha, kudusin muudkui edasi. Ja hea oligi, sest kui padjapealne valmis sai ja pesus ära käis, tundus see jälle nii hea idee! Üritasin natuke pussle moodi värve sättida ja lapiread kudusin edasi-tagasi, et kokkuvõtmised jätaksid sik-saki. Kuna kudumiseks kasutasin Raasiku ja Jõgeva 8/2 lõngu, siis vanutasin pesumasinas selle kergelt üle, et jääks tihe, pehme ja karvane. Kootud tüki õmblesin käsitsi Jyskist ostetud erkrohelise lukuga padja peale. Selline ta sai, suurus 43x43cm:



Kunagi olin Humanast ostnud kaks väiksest sametiselt pehmet padjakatet, rohelise ja kollase. Sellest tuli idee, et ka minu roheline lapipadi peab omale kaksikust kaaslase saama. Et minu kollased-oranžid lõnganutsud olid suhteliselt ühetaolised, siis võtsin kampa ka pruunid toonid. Muus osas jälle tehnika sama: doomino, kuid vahelduseks on siin lappe kootud nii, et kokkuvõtmised ruute moodustasid; edasi pesumasinasse ja siis Jyski pruuni padja peale. Kaksik sai selline:


Paraku see padi minu käsitöötuppa siiski ei sobinud, tema kolis elutuppa, on kõvasti vatti saanud ja seetõttu pildil ka veidi loppis ja topiline.

Siis vahepeal tegin veel kaks Muhu tikandis patja, aga need väärivad omaette postitust. Seega jõuame juba tänavusse aastasse, nimelt hiljuti lõppenud TK Must-valgesse. Selle projekti raames plaanisin teha must-valge lapitehnikas padja. Tegin ka, kuigi töö valmis hilinemisega.
Lisaks lõngamaaniale on minul ka kangamaania! Ja must-valgeid kangaid on kogunenud üksjagu. Kogutud lapiteki jaoks, aga ei ole julgust kääre sisse lüüa. Padjakate oli kohe hea tööproov, lisaks annab ettekujutuse, kuidas erinevad kangad valmisesemes paistavad ja omavahel sobivad. Selleks tegin ta ilmatuma "kirju", sigrimigri ruudulise. Lihtne, onju, aga sellelegi vaatamata õnnestus mõned nurgad mitte kohakuti saada. Nimelt on kangad erineva venivusega, kuigi puuvillased. Selline ta sai, suurus 50x50cm, tepitud ja lukuga:



Et minu diivanil elavad ka kaks poisslast, kellest oleks palju oodata, et padi alati ilupool pealpool kenasti sätitud on, tegin padja tagumisele poolele ka tagasihoidliku mustri:



Ja siin murdosa minu padjahunnikust:




Muhv

Minu esimesed ruudulised

Üle pika aja on mul valminud midagi, millest tahaks kohe kirjutada. Kui MerilinA mai lõpus kutsus üles Pärnu Lasteküla lastele voodikatteid tegema, siis terendas mul juba puhkus silme ees ja uus õmblusmasin oli mul ka ja üldse kujutasin ma ette, kuidas minust saab kõva lapitaja nagu neid siin foorumis juba mitmeid on. Noh, siis, kui ma soovi avaldasin üks tekk õmmelda, ei teadnud ma veel, et mõni tööasi venib sujuvalt puhkusesse ja ega see esimene lapitekk ikka nii suts ja korras valmis ka ei saa, aga vähemalt masin on mul tõesti aus (Janome 6260 QC, kui kedagi peaks huvitama).
Teki pidin tegema 7aastasele Reinole. Algul mõtlesin, et küll vedas, endal kodus 8aastane poeg ja küll ma juba tean, mis neile meeldib. Aga ei tea ma midagi, mõtted ei hakanud üldse liikuma. Siis aga sattus teiseringipoes näppu korralik puuvillane poistepärane kardinakangas, mis "kohe minuga kõneles" (vahel ma mõtlen, et miks selliseid väljendeid kasutatakse, aga nüüd kohe oligi nii).



Kas ma juba ütlesin, et see on minu esimene lapitekk? Ja et õmblema hakkasin 3 päeva enne tähtaega? Loomulikult ei hakanud ma neil tingimustel midagi keerukat aretama, pealegi oleks kahju olnud nii ägedat kangast liiga väikesteks tükkideks lõikuda. Seega said kirjud ruudud 30x30cm, sinine raam ümber 4cm, vaheribad 9cm ja taha valmistepitud puuvillane vooder. Pealne on tepitud tumesinise kanga õmbluseid pidi.
Pean end matemaatikas ja loogikas suht tubliks, aga siinkohal tegin ränga (arvutus)loogikavea, mis selgus alles siis, kui hakkasin valmis pealset kandi jaoks üle mõõtma... Et kui 3 ruutu kõrvuti andis täpselt 150cm, siis tegin kiire järelduse, et 4 ruutu üksteise all annab 200cm. Muhvigi! 9cm vähem andis. Egas midagi, sinnani läkski kuidagi liiga libedalt. Seega tuli tavalise kitsa kandi asemel lai raam aretada. Teki mõõdud peaksid nüüd olema ca 203x156cm (enam ei hakanud üle mõõtma).
Kuigi tegin lihtsa katte, siis terav silm muidugi vigu leiab (ega mina polnud muidugi süüdi, roheline kangas osutus õmblemise käigus lisaks puuvillale ilmselt ka sünteetikat sisaldavaks, igatahes venis lollimoodi), aga usun, et esimese teki kohta sai aus 4 ja mina julgesin selle küll süümepiinadeta teele panna.
Vaatamata viperustele oli äärmiselt tore tegemine (ei tea, kas õilis eesmärk mõjus või ongi lapitamine nii mõnus tegevus - kavatsen välja uurida). Ja ei saa mainimata jätta, kui mõnusaid abivahendeid ikka lapitajatele saada on: lõikur, alus, joonlaud esmalt, korralikust õmblusmasinast rääkimata. Ei kujuta ette, et kääridega nii täpset tööd teha saaks/viitsiks.






Üks näide kangal olevatest transpordivahenditest. (pilte oli palju erinevaid, kõik lapid on natuke erinevad.

Uute kohtumisteni!
Muhv