Padjamaania

Täpselt ei mäleta enam mis ajast, aga nii kaua kui mäletan, olen unistanud suurest padjahunnikust diivanil. Nüüd, kui ma sain enda käsutusse terve "diivani" (mis on tegelikult voodi, aga seljatoega), asusin kauast unistust teostama.
Esimesena valmis eelmisel kevadel TK Roheline raames kootud padi doominotehnikas. Kui Susa selle koostegemise idee välja käis, oli mul kohe idee, et koon oma rohelised lõngajäägid padjakatteks. Küll tundus hea idee! Kududes tekkis mingil hetkel masendus, et üldse ei tule ilus, aga et enam ei jõudnud miskit muud rohelist ka teha, kudusin muudkui edasi. Ja hea oligi, sest kui padjapealne valmis sai ja pesus ära käis, tundus see jälle nii hea idee! Üritasin natuke pussle moodi värve sättida ja lapiread kudusin edasi-tagasi, et kokkuvõtmised jätaksid sik-saki. Kuna kudumiseks kasutasin Raasiku ja Jõgeva 8/2 lõngu, siis vanutasin pesumasinas selle kergelt üle, et jääks tihe, pehme ja karvane. Kootud tüki õmblesin käsitsi Jyskist ostetud erkrohelise lukuga padja peale. Selline ta sai, suurus 43x43cm:



Kunagi olin Humanast ostnud kaks väiksest sametiselt pehmet padjakatet, rohelise ja kollase. Sellest tuli idee, et ka minu roheline lapipadi peab omale kaksikust kaaslase saama. Et minu kollased-oranžid lõnganutsud olid suhteliselt ühetaolised, siis võtsin kampa ka pruunid toonid. Muus osas jälle tehnika sama: doomino, kuid vahelduseks on siin lappe kootud nii, et kokkuvõtmised ruute moodustasid; edasi pesumasinasse ja siis Jyski pruuni padja peale. Kaksik sai selline:


Paraku see padi minu käsitöötuppa siiski ei sobinud, tema kolis elutuppa, on kõvasti vatti saanud ja seetõttu pildil ka veidi loppis ja topiline.

Siis vahepeal tegin veel kaks Muhu tikandis patja, aga need väärivad omaette postitust. Seega jõuame juba tänavusse aastasse, nimelt hiljuti lõppenud TK Must-valgesse. Selle projekti raames plaanisin teha must-valge lapitehnikas padja. Tegin ka, kuigi töö valmis hilinemisega.
Lisaks lõngamaaniale on minul ka kangamaania! Ja must-valgeid kangaid on kogunenud üksjagu. Kogutud lapiteki jaoks, aga ei ole julgust kääre sisse lüüa. Padjakate oli kohe hea tööproov, lisaks annab ettekujutuse, kuidas erinevad kangad valmisesemes paistavad ja omavahel sobivad. Selleks tegin ta ilmatuma "kirju", sigrimigri ruudulise. Lihtne, onju, aga sellelegi vaatamata õnnestus mõned nurgad mitte kohakuti saada. Nimelt on kangad erineva venivusega, kuigi puuvillased. Selline ta sai, suurus 50x50cm, tepitud ja lukuga:



Et minu diivanil elavad ka kaks poisslast, kellest oleks palju oodata, et padi alati ilupool pealpool kenasti sätitud on, tegin padja tagumisele poolele ka tagasihoidliku mustri:



Ja siin murdosa minu padjahunnikust:




Muhv

Mystic Rosie

Hayley loob ja koob väga ilusaid pitsrätte ja mina olin üks neist, kes tüütas teda paar korda mõttega teha salakudumine. Lõpuks saigi alguse Mystic Rosie salakudumine.



Lõngaks valisin Epu poekesest poolilt keritud hõbehalli pitsilõnga, mis on Haapsalu salli lõngast siiski jämedam. Nüüd on rätt valmis ja venitatud. Ilus sai! Mulle meeldib, et käpamustri keskel on augud, see teeb pitssalli... pitsilisemaks. Ja kaarjad nupuread - väga romantiline ja naiselik detail. Aga nupud ise - need tulid mul kohutavad! Ma pole varem nii hädas nuppudega olnud, need on masendavalt koledad, lisaks õnnestus mul mitmel korral kokkukududes ikka mõni nupusilm maha jätta. Tahaks ju mõelda, et asi oli lõngas vms, aga paraku olen ma ilmselt ikka ise koba ja seepärast tekitasid need nupud musta masendust. Samuti see, et minu sallis oli 16 sõlme, neist 4 viimasel real Miks lõng nii palju katkenud oli, ei teagi, sest koikahjustust nagu näha ei olnud. Võimalik, et olin ise tööd kõrvale pannes vardaid lõngakerra torgates peene lõnga katki teinud Enam ma nii ei tee, igaks juhuks, sest pitssalli sisse lõngaotsi peita on kohutavalt ebameeldiv tegevus. Kolmandaks on mu õhksilmad nii ebaühtlase suurusega, et tundub, olen igasuguse pitsikudumiseoskuse minetanud. Pärast kõiki neid kannatusi julgesin enda meeleheaks mustrisse ka väikese muudatuse sisse viia, kuigi teadsin, et autorile see ei meeldi. Valminud sallidelt jäi silma, et pitsiosas on palju parempidist pinda, mina tahtsin seda natuke hõredamaks muuta ja lisasin sinna mõned augud. Tõesti palun autorilt andestust. Nüüd vaadates tundub, et see häirima jäänud detail tulenes vist hoopis venitamisest, mitte mustrist, sest minul ei ole sakivahed üldse nii laiad nagu mõnel teisel ja oleks ka ilma aukudeta okei olnud. Tulemuseks suur ja imekena sall, mis kompneseerib kõik kaasnenud sünnitusvalud ja vaim on uuteks väljakutseteks valmis. Aitäh Hayley!





Muster: Hayley Mystic Rosie
Lõng: meriinovill 100% Epu poest 113g
Vardad: 2,5mm
Suurus: 190x95cm, põhiosa mustrikordusi 16

Muhv

Kaua tehtud, kaunikene vol.2

Kui ma 2 aastat tagasi selle heegeldatud motiiviteki valmis olin saanud, teadsin ma kohe, et üks vikerkaarevärviline tekk tuleb veel. Sedakorda aga juba tõeliselt säravates Raasiku Artistic lõnga toonides. Mummuline. Tütrele. Ja kui ma Sunny spread mustrit nägin, siis olidki kõik asjad oma kohale loksunud ja 30. juunil 2010 ma alustasin. 20. juunil 2011 sai tütreke 20aastaseks ja tekk valmis sünnipäevaks.



See, et värvilised mummud saavad kollase raami, oli tütre kindel soov. Algselt pidi ka kokku heegeldatud saama kollasega, aga aasta jooksul jõuab ju ümber mõelda ja nüüd on motiivid ühendatud Raasiku lillakaspruuni lõngaga. Aasta jooksul jõuab kodust ära kolida ka, aga õnneks sobib siia rohelisse tuppa mõeldud tekk ka tütre uude koju (kuigi remonti planeerivatele noortele andsin soovituse tapeedi toon teki järgi valida, sest nii kirju asjake igasse ruumi ikka ei sobi ka).
Õiget tooni väga kollase lõnga leidmine valmistas natuke peavalu, lõpuks leidsin prooviks ilusat kollast Liisut, aga selle kilohind (ca 600.- krooni) sundis edasi otsima. Käesolev kollane on Karnaluksist pärit (vist) Leedu villane ja on täpselt nii erk kui pildilt paistab. Noortepärane, kuigi mina ise oleks eelistanud toda Liisu tooni, aga minul on minu tuhm tekk ju juba olemas.
Sunny spread mustri kohta saan vaid kiidusõnu jagada, eriti efektne jääb ta ühevärvilisena ja jämedamast lõngast ning on tekina kasutamiseks piisavalt tihe (mida ei saa minu vanaema ruutudes teki kohta öelda, kust varbad ja sõrmed pidevalt läbi tulevad). Eriti ilusad on need tekid Noro lõngadest mummude ja heleda raamiga!
Tegin siiski väikesed muudatused, kuna lõng oli peenike. Nimelt on ketas ühe rea võrra suurem ja et tahtsin värviliste vahele rohkem kollast pinda, siis on ka ruut ümber pisut laiem. Kokku heegeldasin jälle oma kavala skeemi järgi lõnga katkestamata (vt skeemi mai 2009 postitusest). Teki äärde sai kolm rida sambad-auk-sambaid ja viimasel real sambagrupid uppi sakiliseks servaks heegeldatud.







Viimase pildi lisasin, et oleks näha, kuidas oleks tekk esialgse idee järgi jäänud - pole ka paha ju.

Tehnilised andmed:
mõõdud: ca 170x230, kokku 10x14 motiivi, motiivi suurus (ilma pruuni osata) 15x15cm. Kaalu on ca 1600g (arvestuslikult, kuna igale ringile kulus ca 4, kollasele osale 4-5 ja kokku heegeldamiseks 2g motiivi kohta, pluss serv.)

Olen avastanud, et motiivitekkide heegeldamine on väga mõnus ja stressivaba tegevus, eriti kui muid ideid või aega napib, sest tähtaeg ei piitsuta takka (kui teha nt mingi seljas kantav asi, siis tahaks ruttu valmis saada, eks), vahepeal võib lubada endale tüdinemisperioode ja ka kotis kaasas vedada on sellist väikest nokitsemist, mille muster on peas, mõnus. Nii et mul on juba järgmise teki idee olemas, sest mu roheline tuba on ju ikka veel tekita.

Muhv

Minu esimesed ruudulised

Üle pika aja on mul valminud midagi, millest tahaks kohe kirjutada. Kui MerilinA mai lõpus kutsus üles Pärnu Lasteküla lastele voodikatteid tegema, siis terendas mul juba puhkus silme ees ja uus õmblusmasin oli mul ka ja üldse kujutasin ma ette, kuidas minust saab kõva lapitaja nagu neid siin foorumis juba mitmeid on. Noh, siis, kui ma soovi avaldasin üks tekk õmmelda, ei teadnud ma veel, et mõni tööasi venib sujuvalt puhkusesse ja ega see esimene lapitekk ikka nii suts ja korras valmis ka ei saa, aga vähemalt masin on mul tõesti aus (Janome 6260 QC, kui kedagi peaks huvitama).
Teki pidin tegema 7aastasele Reinole. Algul mõtlesin, et küll vedas, endal kodus 8aastane poeg ja küll ma juba tean, mis neile meeldib. Aga ei tea ma midagi, mõtted ei hakanud üldse liikuma. Siis aga sattus teiseringipoes näppu korralik puuvillane poistepärane kardinakangas, mis "kohe minuga kõneles" (vahel ma mõtlen, et miks selliseid väljendeid kasutatakse, aga nüüd kohe oligi nii).



Kas ma juba ütlesin, et see on minu esimene lapitekk? Ja et õmblema hakkasin 3 päeva enne tähtaega? Loomulikult ei hakanud ma neil tingimustel midagi keerukat aretama, pealegi oleks kahju olnud nii ägedat kangast liiga väikesteks tükkideks lõikuda. Seega said kirjud ruudud 30x30cm, sinine raam ümber 4cm, vaheribad 9cm ja taha valmistepitud puuvillane vooder. Pealne on tepitud tumesinise kanga õmbluseid pidi.
Pean end matemaatikas ja loogikas suht tubliks, aga siinkohal tegin ränga (arvutus)loogikavea, mis selgus alles siis, kui hakkasin valmis pealset kandi jaoks üle mõõtma... Et kui 3 ruutu kõrvuti andis täpselt 150cm, siis tegin kiire järelduse, et 4 ruutu üksteise all annab 200cm. Muhvigi! 9cm vähem andis. Egas midagi, sinnani läkski kuidagi liiga libedalt. Seega tuli tavalise kitsa kandi asemel lai raam aretada. Teki mõõdud peaksid nüüd olema ca 203x156cm (enam ei hakanud üle mõõtma).
Kuigi tegin lihtsa katte, siis terav silm muidugi vigu leiab (ega mina polnud muidugi süüdi, roheline kangas osutus õmblemise käigus lisaks puuvillale ilmselt ka sünteetikat sisaldavaks, igatahes venis lollimoodi), aga usun, et esimese teki kohta sai aus 4 ja mina julgesin selle küll süümepiinadeta teele panna.
Vaatamata viperustele oli äärmiselt tore tegemine (ei tea, kas õilis eesmärk mõjus või ongi lapitamine nii mõnus tegevus - kavatsen välja uurida). Ja ei saa mainimata jätta, kui mõnusaid abivahendeid ikka lapitajatele saada on: lõikur, alus, joonlaud esmalt, korralikust õmblusmasinast rääkimata. Ei kujuta ette, et kääridega nii täpset tööd teha saaks/viitsiks.






Üks näide kangal olevatest transpordivahenditest. (pilte oli palju erinevaid, kõik lapid on natuke erinevad.

Uute kohtumisteni!
Muhv

Hubane kodu jaanuaris

Tere üle pika aja! Käsitöö on minu elus kuidagi väga tagaplaanile vajunud, aga kui Laantelaps käis välja aastaprojekti Hubane kodu idee, kus tuleb oma kodu jaoks midagi nokitseda, siis muutusid minu meeled küll ärksamaks. Olin veel suvise remondi mõju all, pea ideedest pungil ja tegutsemisvaim peal.
Esimeseks tööks sai laelamp tütre värskelt remonditud tuppa. Tolle Estoplasti lambi saime 17aastat tagasi koos korteriga kaasa ja pikki aastaid valgustas ta meil lastetuba. Kui lapsed (pojad ja tütre) eraldi tubadesse lahutasime, sai poistetuba uue, moodsama valgusti, aga päris prügikasti ei olnud südant toda lampi visata, sest tõele au andes - pagana hästi valgustab! Nii ta siis seisiski oma saatust oodates ligi 5 aastat garaažiriiulil. Valminud remont tütre toas nõudis uut valgustit sinnagi, aga küll ei leidnud me poest midagi piisavalt lahedat ja omanäolist, siis ei sobinud hind, kuud aga möödusid. Kuni meenus too vana Estoplasti lamp garaažis ja mõtlesime selle kasvõi ajutiseks kasutamiseks ära tuunida. Mõni ehk mäletab sellist valgustit, punaste plastikosadega (unustasin enne värvimist pilti teha, aga sobivasti leidsin üks päev sama lambi ühelt mdm Beadaloti blogis olevalt pildilt, kust ta ka välja lõikasin), aga punane ei läinud uude rohelise-valge-mustakirjusse tuppa mitte. Kunagi sai poistetoas malmradikad hõbedase veljevärviga üle lastud ja see tundus olema väärt katsetamist. Teise variandina kaalisime erkrohelist, aga kuna seda värvi kodustes varudes polnud, siis oli mõistlik enne hõbedasega proovida, üle saab ju alati värvida. Mõeldud, tehtud.
Esialgne plaan minu peas oli, et seda pinda tuleb kindlasti kuidagi veel kaunistada, kas värvidega peale joonistades või salvrätitehnikas. Musti lilli pidasin silmas. Aga vaat ei leidnud enam kaubandusest neid valgeid salvrätte mustade lillede või ornamentidega! Ja mida kauem lamp oma tagasihoidlikus kuues laes rippus, seda enam see just sellisena meeldima hakkas. Südame rahustuseks joonistasin pealepoole (mis alt kohe üldse ei paista) veekindla markeriga lilli ka, et oleks võrdlusmoment, aga esialgu ei ole plaanis allapoole midagi lisada (vähemalt mitte minu lapsekäega joonistatult). Võib-olla kui kunagi õige mustriga salvrätt näppu jääb, aga kindel ei ole. Sest toaomanikule meeldib just nii. Less is more, ütleb ta.

Seega siin meie hubase kodu tagasihoidlik jaanuaritöö:





Muhv

Ristpiste on fun!

Möödunud aastal osalesin mina ka maratonil ja finišeerusin valge välgunoolena läbi vahutava vee uude, tiigriaastasse. Nüüd sai pilt lõpuks ka raamitud ja läheb poistetoa seinale.



Muster: White Lightning Dimensions'ilt
Suurus: 30x40 cm

Ütlen ausalt, mina ei ostnud originaali, vaid leidsin mustri netist. Tikitud DMC niitidega. Ega seegi eriti odav lõbu pole, värvitoone oli üle 25, vist 28, mõnda tooni tuli teinegi tokk juurde osta, mõne tooni vahetasin sobivama vastu välja, et värviüleminekud sujuvamad jääksid. Kahjuks ei mäleta, mis nr Aidale tikkisin, ilmselt 16. Täpne arvutus on selle ajaga kadunud, aga üle 300.- läks küll maksma. Ristpistes on tegelikult ainult tiiger (2kordse niidiga), ülejäänu on poolristpistes (4-6 niidiga). Lisaks veel French knot'id veepiiskadeks ja mingid pikad pisted vurrudeks. Värve tuli ka segada (nt kahest erinevast toonist üks niit kokku panna), nii et täitsa põnev tikkimine oli - kordagi ei tundnud tüdimust ega kohustust. Mäletan, et esimesel kuul tikkisin iga päev, edasi peamiselt nädalavahetuseti. Viimane nädal oli sekundite mäng, kas jõuan enne tähtaega valmis.

Tehnilise poole pealt nii palju, et väga mugav on tikkida nii suurt ja värvirohket pilti, kui kangale on kantud ruudustik (10x10 risti). Nii on hea pidevalt end kontrollida, et ei ole kuskil niite valesti lugenud ja muster ikka igalpool kokku jookseb, sest mustris on ju ka 10x10 ruudustik tugevamini joonitud. Kui ikka skeemil on mingi piste täpselt ruudu nurgas, peab ka minul seal olema, vastasel korral tuleb viga otsima hakata. Ka on nii lihtsam niite lugeda, kui on vaja mõni piste kuskile keset tühja, tikkimata pinda teha. Müüakse ka juba ette ruudutatud aidat, müüakse ka spetsiaalseid pliiatseid, mis kas veega või õhu käes haihtuvad. Mina tõmbasin jooned hariliku pliiatsi ja joonlauaga. See oli viga, sest minu naiivne arvamus, et pärast lihtsalt kustutan kustukummiga need jooned ära, mis pildi alt välja jäid, osutus mittetoimivaks ja läbi pesta mina oma pilti küll ei raatsinud (loen vene foorumitest, et seal naise nii teevad, lausa pesumasinas). Nüüd pean lootma, et päike nad pleegitab, õnneks klaasi alt neid väga näha ei olegi.
Teiseks osutus väga kasulikuks võtta aega, et tikitud kohad mustrilehel markeriga ära värvida. Sest nii peenel aidal küll üht-kaht tikkimata ruutu teiste pindade, eriti heledate, vahel ei märka, skeemil torkab aga üks valge ruut nt kollaseks märgitute vahel kenasti silma ja siis pole enam raske see ka töö pealt üles otsida.

Aga ega ainult mina meie peres ei tiki. Minu vanem poeg on ka fänn. Üks pisem töö temalt, mis ootab raamimist (kui keegi teab, kust saada ruudukujulist raami 20x20 cm pildile, oleks info üle tänulik):



Nüüd ihub hammast juba suuremate ja keerulisemate piltide peale


Muhv

Palju õnne!

Ühele väga toredale inimesele, Tiinale, oli kuhjaga põhjust kingitustega külla minna!
Tiinale sünnipäevaks tuunitud teekarp, inspireerituna tema köögi tapeedist, kus ajalehe taustal kollased lilled. Ja pisikesele Marta Liisale suvine kudum. Oi kui raske on nii väikest asja distantsilt kududa. Omal lapsi küll hulgem, aga mälestust, kui suur või väike on üks kahekuune lapsuke pole karvavõrdki. Pidevalt oli hirm, et kudum tuleb kas liiga väike või liiga suur, aga sai täpselt paras. Ehk liigagi paras, tea, kas veabki terve suve sellega läbi.







Muster: Autumn leaves by Nikki Van De Car
Lõng: Rowan Cotton Glace 100% puuvill 50g=114m, umbes 1,5 tokki
Vardad: 2,5mm
Märkused: natuke modifitseerisin mustrit, lisasin leheservadesse veel ühe augurea ja alla serva ka pitsi.

Muhv

Sirgiti, sorgiti, pussnugadega torgiti...

Nii hull asi ei olnud, aga sai pisut vaibanoaga paberit lõigutud ja mõned kinkekaardiümbrikud tehtud. Kelly26 rahaümbrikud jätsid kustumatu mulje ja tema väljend vabakäe lõikamine tundus utoopiana, aga tõele au andes, olles natuke harjutanud ja pointile pihta saanud, tulebki see asi vaba käega kõige paremini välja, sest ettejoonistatud jooni on suht raske järgida niikuinii. Hakkad ühes kohast pihta, natuke lõigud, siis vaatad vastu valgust, et siia sobiks seda ja sinna toda ja nii ta tulebki. Kiire oli ja aega riskida polnud, seepärast piirdusin tagasihoidlikumate motiividega. Nagu näha, siis esimesed on ikka suuresti Kellyt jäljendades tehtud, aga kui käsi juba lahti läks, julgesin ise ka mustreid tekitada. Igatahes suur aitäh, Kelly, jagamast ja inspireerimast!











Muhv

Triibusall

Triibuliste sallidega on minul oma suhe. Minu 10 aastat vanem õde, kes oli nii mõneski asjas mulle suureks eeskujuks, kudus kunagi ammu-ammu lõngajääkidest igavesti vahvaid salle (ja karupükse) ning mina imetlesin nii neid kui teda, et küll mul on ikka andekas õde, oskab nii ilusaid asju teha. Mina nii andekas ei ole, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin salliks triibutavat sokilõnga.



Lõnga kinkis mulle sünnipäevaks Lola69. Korraks käis küll peast läbi mõte, et teeks põlvikud, aga ei raatsinud nii särtsakates toonides lõnga püksisäärte alla peita. Tavaline sirge sall on tänapäevases ideekülluses suhteliselt igav asi, samas oli silma jäänud Baktus sall, mis vaatamata nimele meenutab pigem rätikut. Kogemata klõpsasin enne kuduma hakkamist arvuti kinni, lugemata täpset juhendit, aga et ma niikuinii tahtsin kitsamat ja pikemat kaelasoojendajat, siis tegutsesin loogika alusel. Minu sall on alustatud 5 silmaga, kasvatatud iga 8 rea lõpus kuni salli laiuseks oli 45 silma (ca 20cm). Edasi kudusin kasvatamata kuni üks tokk otsa sai, märkisin selle koha salli keskkohaks ja kudusin teise sama pika jupi kasvatamata-kahandamata otsa. Edasi kahandasin igal 8 real kuni järgi jäi 5 silma. Kasvatamis-kahandamisridade otstesse kudusin väikesed nupukesed: peale töö keeramist lõin rea alguses cable cast on võttega juurde kolm silma, kudusin esimesed 4 silma läbi, tõstsin tagasi vasakule vardale ja kudusin need kokku. Salli pikkuseks tuli umbes 2 meetrit. Kaela saab sellise keerata täpselt korra eest taha, siis otsad tagasi ette ja väike sõlm ka peale.

Muster: mugandatud Baktus sall.
Lõng: Drops Fabel 75% vill, 25% polüamiid 50g=205m, toon 543, kulus 2 tokki
Vardad: 2,5 mm

Muhv

Kraklee teekarp

Täna oli Harjukate kokkutuleku teemaks kraklee ja salvrätitehnika, õpetajaks Kuradike.
Mul seisis juba paar aastat kapis puidust teekarp, mis ootas kaunistamist, nüüd sai see siis teoks. Kui värvid-lakid olid proovimiseks õpetaja poolt, siis täielikuks peavaluks osutus meeldiva salvräti leidmine. Isegi kui hinna kohapealt silm kinni pigistada, siis valik on täiesti kokkukuivanud. Jäingi juba lootma, et keegi kohapeal mulle ühe salvräti ärib, aga hommikul hüppasin veel viimasest Tiimarist läbi, kus ma veel otsinud polnud, ja voila - päevalilled - peaaegu see, mida vajasin.
Pildi laenasin Mari Marikese lahkel loal tema blogist:



Teate, ma olen sigarahul!
Ja ma ei välista, et ma veel midagi ära kaunistan, sest meie pere mehed ei usu, et ma selle ise tegin, mitte poest ei ostnud.
Suur tänu Kuradikesele, kes juhendas ja materjaliga varustas!

Muhv

Head uut aastat!

Kuidagi nukker oleks see laegas siin vaikselt uude aastasse kaasa vedada, viimane postitus juunikuu algusest. Kuigi käsitööd olen teisel poolaastal väga vähe teinud, siis õnneks on näitamata paar Kaalulanguse kudumit. Jäägu need kaks jõuluvärvides tööd siis siin aastat lõpetama.



Muster: Spring Tulip Stole - Ravelry tasuta allalaadimine
Lõng: meriino-akrüüli segu endisest Pronksi poest 40g
Vardad: 2,5 bambus
Märkused: lõnga ostsin võrratu punakasroosa värvi pärast, aga enam seda viga ei tee, et peent pitssalli akrüülisegusest lõngast koon. Ei ole tal tegu ega nägu, ludu nagu sült, vormi ei hoia. Algselt oli plaan ümberringi pits teha, aga juba kudumise käigus leidsin, et sellise lõnga jaosk ei ole mõtet nii palju vaeva näha.



Muster: Türi kindakiri Saara Kirjastuse kaardikomplektist Kirjad kodust: Järvamaa
Lõng: Raasiku ühevärvilised 8/2 100% vill
Vardad: 1.75 metall
Märkused: Minu isapoolsed juured on Järvamaalt, Türilt veidi Pärnu poole jäävast Põikva külast, seepärast selline mustrivalik. Paraku said kindad mulle tiba väikesed.

Põneva Lapitöö ja Tikkimismaratoni tööd jäävad ootama viimistlust ja saavad ära näidatud ehk uuel aastal. Loodetavasti on siis rohkem põhjust ja tahtmist blogida kui kaks korda aastas, Jaanipäeva ja Jõulude aegu.

Lõbusat aastavahetust ja paremat, soovidetäitumist täis uut aastat kõigile!

Muhv

Meie oma armas sinimustvalge

Tänase Eesti lipu päeva lõpetuseks sobib siia postitada üks sinimustvalge komplektike, mida hakkab kandma üks armas 2aastane Eesti tüdrukuke.



Muster: kohandatud soomlanna Jaana Ellise kleidi järgi vastavalt tellija soovidele.
Lõng: sinine Capri, must Nela ja valge nimetu puuvillane poolilõng Pronksi tänava lõngapoest (mis nüüd asub Viru tn 13/15 0 korrusel)
Varras: 2,5
Märkmed: Ema pani paika värvilahenduse ja üldise pildi vööga, mina otsisin sinna lihtsalt disainile sobiva mustri. Sellest me kõva häälega ei räägi, et esialgsest soovist saada heegeldatud kleiti, jõudsime sujuvalt kootud variandini, mis minu meelest on parem lahendus. Kuna mul oli vaja suuremat kleiti kui juhendis, siis kudusin kõigepealt sinise ülaosa ja otse selle külge ülalt alla seelikuosa. Nii oli palju lihtsam jooksvalt arvestada, kus ja kui palju seelikut laiusesse ja pikkusesse kasvatada. Vööaasad on tehtud ainult külgedele, et kleiti saaks kanda ka ilma vööta ja punuda seeliku ülaosa mustriaukudesse näiteks sinine paelake ning see lipsukeseks siduda.

Mütsike sai ka juurde tehtud, sinisele pealaeosale üritasin rukkilille kujundada (klikkides suurem):

Kaua tehtud, kaunikene

Vot selline asjake sai lõpuks valmis. Heegeldet lapitekk, mida alustasin möödunud aasta jaanuaris ja mis pidi toona emadepäevaks mu emale kingiks saama. Näe, saigi emadepäevaks valmis, aga see on üks teine emadepäev ja see on üks teine ema, kes selle all nüüd mõnulema hakkab. MINA ISE!



12x17=204 lappi, 1131g, 160x225cm. Heegelnõel 2,5. Ühe ruudu suurus peale kokkuheegeldamist, masinpesu ja venitust 13x13cm.

Kulus 3 tokki Jõgeva vikerkaarevärvilist lõnga, ksujuures 2 erinevast partiist, mis omakorda olid absoluutselt erinevate toonidega. Aga seda värvirikkam tulemus. Ja 1 tokk Raasiku puna-kolla-oranži lõnga. Ja mingit tundmatut kodus üle 10 a vedelenud pruuni villast lõnga kokkuheegeldamiseks ning natuke Raasiku pruunides toonides üleminekutega lõnga servapitsiks. Lisatud: selguse mõttes lisan, et lapid ei ole heegeldatud ühe soojaga nii nagu lõng vihist tuli, vaid kerisin kõigepealt lõnga vihist erinevat värvi väikesteks keradeks (isegi kõik vahetoonid kerisin eraldi pisikesteks nutsakuteks) ja kasutasin neid siis suvaliselt nagu erivärvilisi lõngakerasid ikka.
Kui peaks endale mingi stressiravi valima, siis värviteraapia ilmselt oleks see, mis mulle hästi mõjuda võiks. Igal õhtul heegeldasin ühe rea lappe kokku ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiii mõnus tegevus. Ei ole midagi lihtsalt punane-roheline-kollane-sinine. On värvide üleminekul tekkinud oranžid-lillad-rohekassinised-kollakasrohelised. On emotsioonid, mis erinevalt kokku passitatud värvikobinatsioonid tekitavad. Jnejnejne. Täitsa loll jutt, eksole, aga mulle endale ilmselt mõjub selle teki vahtimine veel tükk aega eufooriliselt



Ahjaa, natuke peatuks veel kokkuheegeldamisel ka. Mulle ei meeldi kinnissilmadega tekkiv reljeefne rant (kummaltki poolt) ja mulle ei meeldi ka kokkuõmmeldud lapid. Töötasin välja süsteemi, kus lappide ümber heegeldatud pruunid read ühtlasi ka ühendavad lappe omavahel. Ja lausa niisuguse süsteemi, et lõnga ei pea katkestama. Tegin mingi skeemi ka, ehk on arusaadav ja kellelegi abiks: nooled näitavad heegeldamise suunda ja numbrid järjekorda. Kusiganes oli vastas juba pruuni servaga teine lapp, tegin iga kolmese sammastegrupi järel aasssilmusega kinnituse vastaslapi sammastegruppide vahele. Kus vastaslappi veel polnud, seal heegeldasin nagu vanaemaruudu külge ikka. Nurkadesse tekkis kujund nii, et esimese 2 lapi vahele tegin 2 õhksilma. Järgmiseks pikal tagasireal 2 õhksilma, kinnissilm eelmise võtte 2 õhksilma, 2 õhksilma. Kolmanda lapi nurgas 2 õhksilma, 1 aassilm eelmise võtte kinnissilma, 2 õhksilma. Ja viimase lapi nurgas 2 õhsilma, 1 aassilm diagonaalis üle eelmiste lappide nurgakinnituste, 2 õhksilma. Kui keegi sellest nüüd aru sai, siis 5+ talle, aga tegema hakkates on see suhteliselt loogiline ja tuleb iseenesest. Skeem siis selline, klikkides suurem:

Ja tekk meie punaseks peitsitud voodil:

Nii vähe ongi vahel õnneks vaja!

Roheline aprill

Eelmise aasta aprillis alustasin üheks Värvispektri roheliseks tööks kampsuni kudumist. Ega ma 5cm kaugemale ei jõudnudki siis ja kamps jäi kuudeks seisma. Sügisest alates sai seda lühemate-pikemate vahedega ikka kootud, aga kui tänavu kevadel poleks käima pandud koostegemist Lõpetamata asjade lõpetamine, ei oleks see vist tänavu aprillikski valmis saanud. Aga nüüd on ta valmis ja mul on väga hea meel:



Muster: Placed Cable Aran Interweave Knits 2007 sügisnumbrist, Ravelry's
Lõng: Rowan Felted Tweed 50% meriino, 25% alpaka villa, 25% viskoosi 50g=175m, kulus 308g
Vardad: 2,5mm
Märkmed: õigupoolest on ajakirjast võetud ainult kampsuni palmikute paigutus ja krae. Olen tihti mõelnud, et miks ometi on head disainid tehnoloogiliselt nii viletsalt kirja pandud. Et kas need on väga algajate jaoks, kes kandilisest tükist keerukamat asja pelgavad või ei viitsi disainer ise lihtsalt keerukamat asja kirja panna. Nii palju on ju kudumeid, mida suur osa kudujatest koovad hoopis teisiti, kui kirjas on ja saavad palju lihtsamalt palju paremini istuvad ja mugavamad kudumid.
Minu muudatused selle mudeli juures:
* kootud ülalt alla ja täiesti õmblusteta. Kõigepealt seljatüki palmikuline osa, siis õlgadelt üles korjatud esiosa silmad ja kootud ka esiosa palmikuline osa, kujundatud käeaugukaared ja siis kõik ringvarrastele võetud. Kehaosa kootud sirgelt ja ringselt.
* lontis õlgade asemel tegin kena varrukakaarega varrukad, mis on ka ülalt alla kohe külge kootud. Esimest korda lugesin sellisest tehnoloogiast kunagi Osinkast. Nüüd oma raamatuid lapates avastasin, et mul on endal ka paaris raamatus õpetus olemas. Ise kasutasin Knitting in the old way raamatust seda varianti, kus käeavast korjatakse üles kõik silmad ja siis hakatakse lühendatud ridade abil varrukakaart kujundama. Esimese raksuga sai natuke liiga palju silmi üles nopitud, teise korraga sai varruka aga väga hästi istuma. Jälle üks uus oskus juures, mida kindlasti edspidigi kasutan. Varruka ülaosa kudumine ja kehaosa külge õmblemine on kogu kampsunikudumise juures üks suuremaid peavalusid, et kõik lõpuks ideaalselt selga istuks. See meetod aga on palju lihtsam.
* Kolmveerand varrukad: need tekkisid juhuslikult proovimise käigus, lihtsalt tundus sel hetkel õige olevat. Ma armastan kolmveerand varrukaid ja enamasti lükkan ka pikad varrukad niiehknaa poolde käsivarde, nii et miks mitte siis nad sellised jupid kohe kududagi. Lõnga jäi piisavat üle, nii et vajadusel saan varrukad iga kell pikemaks kududa.
* Natuke pelgasin rullivaid servi, sest ma ei salli, kui kampsuni serv keskosast kerib end rohkem üles kui külgedelt. Et rullimist pisut piirata, kudusin 6 rida enne lõppu ühe rea 1:1 soonikut. Aga pidasin vajalikuks ka aurutriikrauaga altserva natuke sirgemaks töödelda, et väga rulli ei kisuks.
* Õppetund edaspidiseks: ei tasu labast kude nii suurte vaheaegadega kududa, kude ei pruugi ühtlane tulla. Mina pidin seekord kogu kehaosa üles harutama ja uuesti kuduma, sest erinevatel aegadel kootud jupid olid kõik silmatorkavalt erineva koetihedusega
Igatahes olen lõpptulemusega rahul ja eriti kiidan lõnga, mis on hästi mõnus nii kududa kui kanda.

Pojad on mul õige naksid

Minu vanem poeg (11a) osales lastekonkursil Oma asi. Mänguasjaeast hakkab ta vist juba välja kasvama, seepärast tegi ta endale midagi praktilist - paar pliiatsitopsi:



Topside nö kujundus tuleneb poistetoa temaatikast. Kui tuba disainima hakatud sai, olid poisid parasjagu Kariibimere piraatide mõju all, nii et tuba peaks olema natuke mere(röövli)teemaline. Kõik disainielemendid pole siiani veel paigas (ntx ronimisköis ja kalavõrk), aga pliiatsitopside näol sai tuba igatahes temaatilist lisa.

Topsideks kasutas poiss suuremate heegelniidikerade sees olevaid papitorusid, mille ühel juhul värvis guaššidega lainetes mereks, teisel juhul kattis Moment liimi abil sisalnööriga. Torud kinnitas liimipüstoli abil soome papist ruutudele. Mu poiss on väiksest peale olnud suur kividefänn. Alatihti tuleb koju, taskud kive täis ja kummalisel kombel leiab ta ka väga põnevaid kive. Nüüd oli hea võimalus mõned neist huvitaval moel eksponeerida pliiatsitopsi alustel. Ka merekarbid ei ole niisama poest ostetud - need korjas poiste isa ise mõned aastad tagasi Vahemere äärest. Nii karbid kui kivid on liimipüstoliga alusele kinnitatud, et topse liigutades need maha ei pudeneks. Et mereteemat rohkem rõhutada, sai Tiimarist ostetud mõned päästerõngad, kajakad, tuletornid ja purjekad, mis samuti liimipüstoli abil kinnitati. Kui õues kuivaks läheb, siis katab poiss tühjaks jäänud papiosad liimi abil veel liivaga.

Väiksem poeg (6a) vaatas seda meisterdamist pealt ja tahtis endale ka pliiatsitopsi. Emme abiga (liimipüstoli kasutamises) sai temagi endale sarnase topsi:

Hea õnne kudum

Meil on foorumis teema Koome meestele. Mine olen seal ausalt üles tunnistanud, et olen oma mehele ligi 20 kooseluaasta jooksul kudunud vaid ühed randmesoojendajad ja 2 paari villaseid sokke. Täitsa piinlik, aga ta on ju eluaeg selline pingviin olnud, et mingit villast vesti või kampsunit talle kududa oleks olnud suhteliselt mõttetu - need oleks lihtsalt koide toidulauale seisma jäänud. Nagu juhtus paraku ka nende vanade randmesoojendajatega. Kunagi sai need liigesepõletiku ajaks talle kootud, peale paranemist jäid aga kapipõhja seisma ja nüüd on nagu pisut liiga pitsilised.
Minu teinepool teeb vahel 'lollusi'. Näiteks ostis ta möödunud aastal endale krossimootorratta Ja tellis nüüd minult lühikeste rattakinnaste alla uued randmesoojendajad, et kihutades oma tundlikke liigeseid tuule ja külma eest kaitsta. Kuna ma olin just Kihnu kinnaste lainel, kerkis kohe silme ette pilt, millised ma teha tahan. Paraku hakkavad need soojendajad teoreetiliselt kõvasti vatti (loe: pori) saama, seega oli tark teha need masinpesukindlast lõngast, mitte maavillasest, nagu ma eelistanud oleks. Ja no ma ikka veel usun heade mõtete positiivsesse mõjusse ja igasuguste märkide kaitsejõusse, seega valisin mustriks Kihnu troi mustri, et äkki toob õnne või kaitseb äparduste eest rajal.

Siin pildistatud küll tütre käes


Lõng: must Novita Nalle 75%vill, 25% polüamiid ning beež Stahl&Wolle Limbo 100% masinpestav vill Kaal 39g
Vardad: nr 2,5
Märkmed: 56 silma kokku (14 silma vardal) Mehe sooviks oli, et randmesoojendajal oleks pöial, et need kindaserva alt ära ei vajuks. Ma pidin kaks korda harutama, enne kui heale ideele tulin. Jätsin maha kudumata kahe varda silmused. Edasi hakkasin iga rea lõpus neid 2 kaupa kokku kuduma, samal ajal kahe varda vahelt pöidla kiilu kasvatades. Kui küljesilmuseid oli kummalgi pool alles 2 ja pöidlakiilu silmi kokku 22, lõin lisaks 3 silma ja hakkasin ringselt pöialt kuduma. Kohe järgmisel real kudusin kummalgi pool keskmist juurdeloodud silma ühe silmuse kokku servmise küljesilmusega, et ei jääks auke. Niimoodi kootuna on randmesoojendajad sümmeetrilised, st ei ole vahet, kumba kätte need tõmmata.
Mõned klikitavad pildid ka:


Nüüd on need vidinad võistlustel ka ära proovitud, õigustasid end igati ja tundub, et õnne tõid ka - II koht.