Kaua tehtud, kaunikene vol.2

Kui ma 2 aastat tagasi selle heegeldatud motiiviteki valmis olin saanud, teadsin ma kohe, et üks vikerkaarevärviline tekk tuleb veel. Sedakorda aga juba tõeliselt säravates Raasiku Artistic lõnga toonides. Mummuline. Tütrele. Ja kui ma Sunny spread mustrit nägin, siis olidki kõik asjad oma kohale loksunud ja 30. juunil 2010 ma alustasin. 20. juunil 2011 sai tütreke 20aastaseks ja tekk valmis sünnipäevaks.



See, et värvilised mummud saavad kollase raami, oli tütre kindel soov. Algselt pidi ka kokku heegeldatud saama kollasega, aga aasta jooksul jõuab ju ümber mõelda ja nüüd on motiivid ühendatud Raasiku lillakaspruuni lõngaga. Aasta jooksul jõuab kodust ära kolida ka, aga õnneks sobib siia rohelisse tuppa mõeldud tekk ka tütre uude koju (kuigi remonti planeerivatele noortele andsin soovituse tapeedi toon teki järgi valida, sest nii kirju asjake igasse ruumi ikka ei sobi ka).
Õiget tooni väga kollase lõnga leidmine valmistas natuke peavalu, lõpuks leidsin prooviks ilusat kollast Liisut, aga selle kilohind (ca 600.- krooni) sundis edasi otsima. Käesolev kollane on Karnaluksist pärit (vist) Leedu villane ja on täpselt nii erk kui pildilt paistab. Noortepärane, kuigi mina ise oleks eelistanud toda Liisu tooni, aga minul on minu tuhm tekk ju juba olemas.
Sunny spread mustri kohta saan vaid kiidusõnu jagada, eriti efektne jääb ta ühevärvilisena ja jämedamast lõngast ning on tekina kasutamiseks piisavalt tihe (mida ei saa minu vanaema ruutudes teki kohta öelda, kust varbad ja sõrmed pidevalt läbi tulevad). Eriti ilusad on need tekid Noro lõngadest mummude ja heleda raamiga!
Tegin siiski väikesed muudatused, kuna lõng oli peenike. Nimelt on ketas ühe rea võrra suurem ja et tahtsin värviliste vahele rohkem kollast pinda, siis on ka ruut ümber pisut laiem. Kokku heegeldasin jälle oma kavala skeemi järgi lõnga katkestamata (vt skeemi mai 2009 postitusest). Teki äärde sai kolm rida sambad-auk-sambaid ja viimasel real sambagrupid uppi sakiliseks servaks heegeldatud.







Viimase pildi lisasin, et oleks näha, kuidas oleks tekk esialgse idee järgi jäänud - pole ka paha ju.

Tehnilised andmed:
mõõdud: ca 170x230, kokku 10x14 motiivi, motiivi suurus (ilma pruuni osata) 15x15cm. Kaalu on ca 1600g (arvestuslikult, kuna igale ringile kulus ca 4, kollasele osale 4-5 ja kokku heegeldamiseks 2g motiivi kohta, pluss serv.)

Olen avastanud, et motiivitekkide heegeldamine on väga mõnus ja stressivaba tegevus, eriti kui muid ideid või aega napib, sest tähtaeg ei piitsuta takka (kui teha nt mingi seljas kantav asi, siis tahaks ruttu valmis saada, eks), vahepeal võib lubada endale tüdinemisperioode ja ka kotis kaasas vedada on sellist väikest nokitsemist, mille muster on peas, mõnus. Nii et mul on juba järgmise teki idee olemas, sest mu roheline tuba on ju ikka veel tekita.

Muhv

Minu esimesed ruudulised

Üle pika aja on mul valminud midagi, millest tahaks kohe kirjutada. Kui MerilinA mai lõpus kutsus üles Pärnu Lasteküla lastele voodikatteid tegema, siis terendas mul juba puhkus silme ees ja uus õmblusmasin oli mul ka ja üldse kujutasin ma ette, kuidas minust saab kõva lapitaja nagu neid siin foorumis juba mitmeid on. Noh, siis, kui ma soovi avaldasin üks tekk õmmelda, ei teadnud ma veel, et mõni tööasi venib sujuvalt puhkusesse ja ega see esimene lapitekk ikka nii suts ja korras valmis ka ei saa, aga vähemalt masin on mul tõesti aus (Janome 6260 QC, kui kedagi peaks huvitama).
Teki pidin tegema 7aastasele Reinole. Algul mõtlesin, et küll vedas, endal kodus 8aastane poeg ja küll ma juba tean, mis neile meeldib. Aga ei tea ma midagi, mõtted ei hakanud üldse liikuma. Siis aga sattus teiseringipoes näppu korralik puuvillane poistepärane kardinakangas, mis "kohe minuga kõneles" (vahel ma mõtlen, et miks selliseid väljendeid kasutatakse, aga nüüd kohe oligi nii).



Kas ma juba ütlesin, et see on minu esimene lapitekk? Ja et õmblema hakkasin 3 päeva enne tähtaega? Loomulikult ei hakanud ma neil tingimustel midagi keerukat aretama, pealegi oleks kahju olnud nii ägedat kangast liiga väikesteks tükkideks lõikuda. Seega said kirjud ruudud 30x30cm, sinine raam ümber 4cm, vaheribad 9cm ja taha valmistepitud puuvillane vooder. Pealne on tepitud tumesinise kanga õmbluseid pidi.
Pean end matemaatikas ja loogikas suht tubliks, aga siinkohal tegin ränga (arvutus)loogikavea, mis selgus alles siis, kui hakkasin valmis pealset kandi jaoks üle mõõtma... Et kui 3 ruutu kõrvuti andis täpselt 150cm, siis tegin kiire järelduse, et 4 ruutu üksteise all annab 200cm. Muhvigi! 9cm vähem andis. Egas midagi, sinnani läkski kuidagi liiga libedalt. Seega tuli tavalise kitsa kandi asemel lai raam aretada. Teki mõõdud peaksid nüüd olema ca 203x156cm (enam ei hakanud üle mõõtma).
Kuigi tegin lihtsa katte, siis terav silm muidugi vigu leiab (ega mina polnud muidugi süüdi, roheline kangas osutus õmblemise käigus lisaks puuvillale ilmselt ka sünteetikat sisaldavaks, igatahes venis lollimoodi), aga usun, et esimese teki kohta sai aus 4 ja mina julgesin selle küll süümepiinadeta teele panna.
Vaatamata viperustele oli äärmiselt tore tegemine (ei tea, kas õilis eesmärk mõjus või ongi lapitamine nii mõnus tegevus - kavatsen välja uurida). Ja ei saa mainimata jätta, kui mõnusaid abivahendeid ikka lapitajatele saada on: lõikur, alus, joonlaud esmalt, korralikust õmblusmasinast rääkimata. Ei kujuta ette, et kääridega nii täpset tööd teha saaks/viitsiks.






Üks näide kangal olevatest transpordivahenditest. (pilte oli palju erinevaid, kõik lapid on natuke erinevad.

Uute kohtumisteni!
Muhv

Hubane kodu jaanuaris

Tere üle pika aja! Käsitöö on minu elus kuidagi väga tagaplaanile vajunud, aga kui Laantelaps käis välja aastaprojekti Hubane kodu idee, kus tuleb oma kodu jaoks midagi nokitseda, siis muutusid minu meeled küll ärksamaks. Olin veel suvise remondi mõju all, pea ideedest pungil ja tegutsemisvaim peal.
Esimeseks tööks sai laelamp tütre värskelt remonditud tuppa. Tolle Estoplasti lambi saime 17aastat tagasi koos korteriga kaasa ja pikki aastaid valgustas ta meil lastetuba. Kui lapsed (pojad ja tütre) eraldi tubadesse lahutasime, sai poistetuba uue, moodsama valgusti, aga päris prügikasti ei olnud südant toda lampi visata, sest tõele au andes - pagana hästi valgustab! Nii ta siis seisiski oma saatust oodates ligi 5 aastat garaažiriiulil. Valminud remont tütre toas nõudis uut valgustit sinnagi, aga küll ei leidnud me poest midagi piisavalt lahedat ja omanäolist, siis ei sobinud hind, kuud aga möödusid. Kuni meenus too vana Estoplasti lamp garaažis ja mõtlesime selle kasvõi ajutiseks kasutamiseks ära tuunida. Mõni ehk mäletab sellist valgustit, punaste plastikosadega (unustasin enne värvimist pilti teha, aga sobivasti leidsin üks päev sama lambi ühelt mdm Beadaloti blogis olevalt pildilt, kust ta ka välja lõikasin), aga punane ei läinud uude rohelise-valge-mustakirjusse tuppa mitte. Kunagi sai poistetoas malmradikad hõbedase veljevärviga üle lastud ja see tundus olema väärt katsetamist. Teise variandina kaalisime erkrohelist, aga kuna seda värvi kodustes varudes polnud, siis oli mõistlik enne hõbedasega proovida, üle saab ju alati värvida. Mõeldud, tehtud.
Esialgne plaan minu peas oli, et seda pinda tuleb kindlasti kuidagi veel kaunistada, kas värvidega peale joonistades või salvrätitehnikas. Musti lilli pidasin silmas. Aga vaat ei leidnud enam kaubandusest neid valgeid salvrätte mustade lillede või ornamentidega! Ja mida kauem lamp oma tagasihoidlikus kuues laes rippus, seda enam see just sellisena meeldima hakkas. Südame rahustuseks joonistasin pealepoole (mis alt kohe üldse ei paista) veekindla markeriga lilli ka, et oleks võrdlusmoment, aga esialgu ei ole plaanis allapoole midagi lisada (vähemalt mitte minu lapsekäega joonistatult). Võib-olla kui kunagi õige mustriga salvrätt näppu jääb, aga kindel ei ole. Sest toaomanikule meeldib just nii. Less is more, ütleb ta.

Seega siin meie hubase kodu tagasihoidlik jaanuaritöö:





Muhv

Ristpiste on fun!

Möödunud aastal osalesin mina ka maratonil ja finišeerusin valge välgunoolena läbi vahutava vee uude, tiigriaastasse. Nüüd sai pilt lõpuks ka raamitud ja läheb poistetoa seinale.



Muster: White Lightning Dimensions'ilt
Suurus: 30x40 cm

Ütlen ausalt, mina ei ostnud originaali, vaid leidsin mustri netist. Tikitud DMC niitidega. Ega seegi eriti odav lõbu pole, värvitoone oli üle 25, vist 28, mõnda tooni tuli teinegi tokk juurde osta, mõne tooni vahetasin sobivama vastu välja, et värviüleminekud sujuvamad jääksid. Kahjuks ei mäleta, mis nr Aidale tikkisin, ilmselt 16. Täpne arvutus on selle ajaga kadunud, aga üle 300.- läks küll maksma. Ristpistes on tegelikult ainult tiiger (2kordse niidiga), ülejäänu on poolristpistes (4-6 niidiga). Lisaks veel French knot'id veepiiskadeks ja mingid pikad pisted vurrudeks. Värve tuli ka segada (nt kahest erinevast toonist üks niit kokku panna), nii et täitsa põnev tikkimine oli - kordagi ei tundnud tüdimust ega kohustust. Mäletan, et esimesel kuul tikkisin iga päev, edasi peamiselt nädalavahetuseti. Viimane nädal oli sekundite mäng, kas jõuan enne tähtaega valmis.

Tehnilise poole pealt nii palju, et väga mugav on tikkida nii suurt ja värvirohket pilti, kui kangale on kantud ruudustik (10x10 risti). Nii on hea pidevalt end kontrollida, et ei ole kuskil niite valesti lugenud ja muster ikka igalpool kokku jookseb, sest mustris on ju ka 10x10 ruudustik tugevamini joonitud. Kui ikka skeemil on mingi piste täpselt ruudu nurgas, peab ka minul seal olema, vastasel korral tuleb viga otsima hakata. Ka on nii lihtsam niite lugeda, kui on vaja mõni piste kuskile keset tühja, tikkimata pinda teha. Müüakse ka juba ette ruudutatud aidat, müüakse ka spetsiaalseid pliiatseid, mis kas veega või õhu käes haihtuvad. Mina tõmbasin jooned hariliku pliiatsi ja joonlauaga. See oli viga, sest minu naiivne arvamus, et pärast lihtsalt kustutan kustukummiga need jooned ära, mis pildi alt välja jäid, osutus mittetoimivaks ja läbi pesta mina oma pilti küll ei raatsinud (loen vene foorumitest, et seal naise nii teevad, lausa pesumasinas). Nüüd pean lootma, et päike nad pleegitab, õnneks klaasi alt neid väga näha ei olegi.
Teiseks osutus väga kasulikuks võtta aega, et tikitud kohad mustrilehel markeriga ära värvida. Sest nii peenel aidal küll üht-kaht tikkimata ruutu teiste pindade, eriti heledate, vahel ei märka, skeemil torkab aga üks valge ruut nt kollaseks märgitute vahel kenasti silma ja siis pole enam raske see ka töö pealt üles otsida.

Aga ega ainult mina meie peres ei tiki. Minu vanem poeg on ka fänn. Üks pisem töö temalt, mis ootab raamimist (kui keegi teab, kust saada ruudukujulist raami 20x20 cm pildile, oleks info üle tänulik):



Nüüd ihub hammast juba suuremate ja keerulisemate piltide peale


Muhv

Palju õnne!

Ühele väga toredale inimesele, Tiinale, oli kuhjaga põhjust kingitustega külla minna!
Tiinale sünnipäevaks tuunitud teekarp, inspireerituna tema köögi tapeedist, kus ajalehe taustal kollased lilled. Ja pisikesele Marta Liisale suvine kudum. Oi kui raske on nii väikest asja distantsilt kududa. Omal lapsi küll hulgem, aga mälestust, kui suur või väike on üks kahekuune lapsuke pole karvavõrdki. Pidevalt oli hirm, et kudum tuleb kas liiga väike või liiga suur, aga sai täpselt paras. Ehk liigagi paras, tea, kas veabki terve suve sellega läbi.







Muster: Autumn leaves by Nikki Van De Car
Lõng: Rowan Cotton Glace 100% puuvill 50g=114m, umbes 1,5 tokki
Vardad: 2,5mm
Märkused: natuke modifitseerisin mustrit, lisasin leheservadesse veel ühe augurea ja alla serva ka pitsi.

Muhv

Sirgiti, sorgiti, pussnugadega torgiti...

Nii hull asi ei olnud, aga sai pisut vaibanoaga paberit lõigutud ja mõned kinkekaardiümbrikud tehtud. Kelly26 rahaümbrikud jätsid kustumatu mulje ja tema väljend vabakäe lõikamine tundus utoopiana, aga tõele au andes, olles natuke harjutanud ja pointile pihta saanud, tulebki see asi vaba käega kõige paremini välja, sest ettejoonistatud jooni on suht raske järgida niikuinii. Hakkad ühes kohast pihta, natuke lõigud, siis vaatad vastu valgust, et siia sobiks seda ja sinna toda ja nii ta tulebki. Kiire oli ja aega riskida polnud, seepärast piirdusin tagasihoidlikumate motiividega. Nagu näha, siis esimesed on ikka suuresti Kellyt jäljendades tehtud, aga kui käsi juba lahti läks, julgesin ise ka mustreid tekitada. Igatahes suur aitäh, Kelly, jagamast ja inspireerimast!











Muhv

Triibusall

Triibuliste sallidega on minul oma suhe. Minu 10 aastat vanem õde, kes oli nii mõneski asjas mulle suureks eeskujuks, kudus kunagi ammu-ammu lõngajääkidest igavesti vahvaid salle (ja karupükse) ning mina imetlesin nii neid kui teda, et küll mul on ikka andekas õde, oskab nii ilusaid asju teha. Mina nii andekas ei ole, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin salliks triibutavat sokilõnga.



Lõnga kinkis mulle sünnipäevaks Lola69. Korraks käis küll peast läbi mõte, et teeks põlvikud, aga ei raatsinud nii särtsakates toonides lõnga püksisäärte alla peita. Tavaline sirge sall on tänapäevases ideekülluses suhteliselt igav asi, samas oli silma jäänud Baktus sall, mis vaatamata nimele meenutab pigem rätikut. Kogemata klõpsasin enne kuduma hakkamist arvuti kinni, lugemata täpset juhendit, aga et ma niikuinii tahtsin kitsamat ja pikemat kaelasoojendajat, siis tegutsesin loogika alusel. Minu sall on alustatud 5 silmaga, kasvatatud iga 8 rea lõpus kuni salli laiuseks oli 45 silma (ca 20cm). Edasi kudusin kasvatamata kuni üks tokk otsa sai, märkisin selle koha salli keskkohaks ja kudusin teise sama pika jupi kasvatamata-kahandamata otsa. Edasi kahandasin igal 8 real kuni järgi jäi 5 silma. Kasvatamis-kahandamisridade otstesse kudusin väikesed nupukesed: peale töö keeramist lõin rea alguses cable cast on võttega juurde kolm silma, kudusin esimesed 4 silma läbi, tõstsin tagasi vasakule vardale ja kudusin need kokku. Salli pikkuseks tuli umbes 2 meetrit. Kaela saab sellise keerata täpselt korra eest taha, siis otsad tagasi ette ja väike sõlm ka peale.

Muster: mugandatud Baktus sall.
Lõng: Drops Fabel 75% vill, 25% polüamiid 50g=205m, toon 543, kulus 2 tokki
Vardad: 2,5 mm

Muhv