Hea õnne kudum

Meil on foorumis teema Koome meestele. Mine olen seal ausalt üles tunnistanud, et olen oma mehele ligi 20 kooseluaasta jooksul kudunud vaid ühed randmesoojendajad ja 2 paari villaseid sokke. Täitsa piinlik, aga ta on ju eluaeg selline pingviin olnud, et mingit villast vesti või kampsunit talle kududa oleks olnud suhteliselt mõttetu - need oleks lihtsalt koide toidulauale seisma jäänud. Nagu juhtus paraku ka nende vanade randmesoojendajatega. Kunagi sai need liigesepõletiku ajaks talle kootud, peale paranemist jäid aga kapipõhja seisma ja nüüd on nagu pisut liiga pitsilised.
Minu teinepool teeb vahel 'lollusi'. Näiteks ostis ta möödunud aastal endale krossimootorratta Ja tellis nüüd minult lühikeste rattakinnaste alla uued randmesoojendajad, et kihutades oma tundlikke liigeseid tuule ja külma eest kaitsta. Kuna ma olin just Kihnu kinnaste lainel, kerkis kohe silme ette pilt, millised ma teha tahan. Paraku hakkavad need soojendajad teoreetiliselt kõvasti vatti (loe: pori) saama, seega oli tark teha need masinpesukindlast lõngast, mitte maavillasest, nagu ma eelistanud oleks. Ja no ma ikka veel usun heade mõtete positiivsesse mõjusse ja igasuguste märkide kaitsejõusse, seega valisin mustriks Kihnu troi mustri, et äkki toob õnne või kaitseb äparduste eest rajal.

Siin pildistatud küll tütre käes


Lõng: must Novita Nalle 75%vill, 25% polüamiid ning beež Stahl&Wolle Limbo 100% masinpestav vill Kaal 39g
Vardad: nr 2,5
Märkmed: 56 silma kokku (14 silma vardal) Mehe sooviks oli, et randmesoojendajal oleks pöial, et need kindaserva alt ära ei vajuks. Ma pidin kaks korda harutama, enne kui heale ideele tulin. Jätsin maha kudumata kahe varda silmused. Edasi hakkasin iga rea lõpus neid 2 kaupa kokku kuduma, samal ajal kahe varda vahelt pöidla kiilu kasvatades. Kui küljesilmuseid oli kummalgi pool alles 2 ja pöidlakiilu silmi kokku 22, lõin lisaks 3 silma ja hakkasin ringselt pöialt kuduma. Kohe järgmisel real kudusin kummalgi pool keskmist juurdeloodud silma ühe silmuse kokku servmise küljesilmusega, et ei jääks auke. Niimoodi kootuna on randmesoojendajad sümmeetrilised, st ei ole vahet, kumba kätte need tõmmata.
Mõned klikitavad pildid ka:


Nüüd on need vidinad võistlustel ka ära proovitud, õigustasid end igati ja tundub, et õnne tõid ka - II koht.

Kihnu kindad

Tänase vastlapäeva lõpuks sobib teha üks üdini rahvuslik postitus kirikinnastest.
Pole vist kedagi, kes Kihnu Roosi kindakirja raamatust vaimustusse ei sattunud, rääkimata tema Elumõnust. On kuidas on, aga mina usun positiivse energia kandumist mõtete ja asjade jms kaudu. Igatahes on see kindakirja raamat selline, mida üsna tihti lihtsalt võtan sülle ja silitan ja siis lehitsen eest taha ja tagant ette, jään mõnd repliiki lugema ja mustrit imetlema ja nii hea tunne on. Rääkimata Elumõnust, see ongi nagu juturaamat.
Kindakirjade raamatus on üsna alguses pilt, kus Rosaali istub murul, hunnik kindaid ümber tema. Mulle jäid sealt kohe esimesel korral silma ühed käpikud, et need pean mina saama. Ilusad lilled (kanaperseõied) peal ja vahelapil südamekesed ka.
Minu nunnud
Pildid on klikitavad


Muster: raamatust Kihnu Roosi kindakirjad muster nr 38 (lk 52)
Lõng: Inglise peenike maavillane tumeroheline ja hallikasbeez, mida müüdi ülemöödunud aastal Epu poekeses poolidelt. See lõng on tiba peenem kui ntx Raasiku kahekordne, samas kannatas Raasiku punast randmesse selle lõnga kõrvale kasutada küll. Kinnaste kaal 54g
Vardad: nr 1,5mm
Märkmed: randmeosa kombineerisin piltide põhjal ise kokku, randmes on varrastel 72 silma. Lugesin raamatust, et kihnu kinnastel ei aeta mustrit käe all ehk kirilikul kokku jooksma, aga mina olen nii palju Monk küll, et ma ikka tegin seljapealse ja peopesa sümmeetrilised. Selleks tuli mustriosa tarvis kasvatada silmad 88-le (22 silma vardal). Mul on üsna väikesed käed ja kartsin, et kinnas tuleb nii suure silmade arvuga kole suur, sestap võtsin 1,5 vardad ja kudusin hoolega tugevamalt kui ma seda muidu teeks. Kinnas tuli suhteliselt paras, nii et tegelikult oleks võinud dkas 1,75 varda võtta või siis lihtsalt lõdvemalt kududa küll. Kirimuster tõmbab ikka korralikult kokku. Igavene tüütus oli pöidla mustrisse ajamine, aga sain sellega hakkama ja lausa mõlemas suunas (st kui pöial kindal allapoole vajutada, jookseb ka nii mustrisse).

Paar klikitavat pilti ka: Otsi pildil pöialt ning randmed lähemalt


***************************
Emal oli hiljuti sünnipäev. Millalgi jaanuaris kurtis, et temal pole korralikke sõrmikuid. Ma talle andsin küll kohe ühed vanemad pitsilised, aga mõtlesin juba siis, et koon talle sünnipäevaks ühed korralikud ja soojad sõrmikud ka. Mõni inimene lihtsalt eelistab sõrmikuid labakutele (minule endale meeldivad külmaga jällegi käpikud rohkem). No ja kust mujalt, kui Elumõnust. Veits naljakas on see, et kuigi mul on kaks raamatut kihnu mustritega, pidin mina nende kinnaste jaoks mustri maha kirjutama fotolt, mis on kindakirjade peatüki eel (naine binokliga kannab selliseid). No mis teha, kui äratundmine, et need on just NEED kindad, tuli sellelt fotolt.



Lõng: Elotroi Liisu mustjashall ja naturaalvalge. Kinnaste kaal 69g
Vardad: 1,75mm
Märkmed: randmes 66 silma, labaosas 76 silma. Mulle tegelikult eriti ei meeldi Kihnu sõrmikute mustrilised sõrmed. Minu jaoks on see värk liiga kirju, kui käeosa on üht mustrit ja siis veel liiga sigrimigri sõrmed otsas. Nende sõrmede tegemine oli üldse üks igavene, hm, peavalu. Teise kinda sõrmed "sündisid! 1 tükk päevas ja seda sunniviisiliselt, sest kindad tuli ju tähtpäevaks valmis saada. See-eest võis pöidla mustrisse ajamata teha (kuigi fotol tundub ta mustris olevat). Peale vaadates tunduvad sõrmikud nii suured ja rohmakad, aga tegelikult olid isegi minu väiksele käele suhetliselt sobivad, ei üldse suured. Nüüd tahaks sõrmikuid endale ka, aga see sõrmede tegemine lükkab asja tükiks ajaks kaugemale. Vbl teen kunagi stiliseeritud, st ühevärviliste sõrmedega endale. Aga ema oli muidugi õnnelik, lubas isegi kohe kandma hakata. 2007 jõuluks kootud sokid pani ta alles eelmisel nädalal jalga ju!
Muster lähemalt ka (kliki):

Madli sall

Jõulu teisel pühal sai alustatud ämblikuvõrgu kudumisega, eesmärkiks võimalikult palju veel vana aasta sees valmis saaada, et uuel aastal raskemaid asju kududa Ega ma väga palju jõudnud tegelikult ja terve sall valmis alles veebruari esimesel päeval.
Selle salliga oli selline lugu, et lõng jooksis lausa ise kätte, aga sellele värvile - kastanpruun -, mis mulle jällegi tohutult meeldib, sobiva mustri valimine käis ikka kuid! Ja siis sain mina Nancy Bushi uue raamatu Knitted Lace of Estonia omanikuks ja seal püüdis koheselt pilku ilus roosa sall pruuni kleidi taustal. Muidugi oleks ma just sellist roosat salli tahtnudki, seda enam, et mul on miljon pruuni riideeset kodus, millel seda kanda. Aga mul oli paraku just selline pruun lõng käepärast, seega tegin kiire otsuse, et sall tuleb pruun, küll mingi roosa pluusi sinna alla ka saab (seda enam, et olen ju vananev eit, kes võib endale roosat kleiti juba lubada küll )



Muster: Nancy Bushi Madli's shawl raamatust Knitted Lace of Estonia, ilmunud ka Interweave Knits 2004 suvenumbris.
Lõng: kastanpruun 2/24 meriino, taimedega värvitud, kulus 74g, sellest sel aastal kootud osa kaal 57g
Vardad: 2,5mm bambus
Suurus: 60x200cm



Märkmed: lõnga saatis mulle testimiseks Susa. Mulle meeldis, kuigi alguses oli käe all pisut karm (kui võrrelda ntx ultrapehme Merinos Extraga). Arvan, et see oli kas värvist või peitsist tingitud, sest peale pesu seda karmust enam pole ja sall on väga pehme ja õrn. Aga kududa oli sellist tugevamat lõnga isegi mugavam kui liiga pehmet lõnga. Mis aga jahmatas, on selle lõnga venivus. Kudusin suht tihedalt, olles ise lausa mures, et olen liiga väikese varda valinud. Venitamata sall oli kuivalt käte vahele võttes ja soolikaks tõmmates ca 150cm, venitamata kõigest 130 cm, aga venitatud sall sai 2m pikk (siia oleks minu ehmatust kirjeldamaks vaja seda msn-i minestava roti emotikoni). Appikene, mida ma teen 2meetrise salliga. Eks keeran mitu tiiru ümber kaela, sest õlgadel kandmiseks on see minusugusele jupatsile liiga pikk.
Nuppude kudumine oli esialgu paras peavalu, hiljem asi asi juba harjumuseks, kuigi nii peenest lõngast nupud mulle endale nagu eriti ei meeldi. Ma ei teagi, kas teen neid valesti või on nad õiged, aga mulle lihtsalt ei meeldi. Teise otsa pits on eraldi kootud ja siis ülejäänud salli külge silmatud. Et ma seda tehnikat kudumise juures suht palju kasutanud olen, siis ei olnud see mingi kunst ja minu hinnangul ei ole silmaga küll vahet, kumb ots on kumb. Ahjaa, laiema kui raamatus antud, tegin ma ta ka.
Kokkuvõtteks olen muidugi väga rahul ja usun, et kui ma esialgsest pikkusega seotud šokist üle saan, siis leian talle ikka kasutust ka. Või kui mitte, eks ta otsib siis pikema kandja ja mina teen uue, sest teise salli jagu lõnga jäi ju veel järele.

Esimene pääsuke

Vastu tulles rahva arvukatele soovidele minu blogist midagi ka sel aastal lugeda-vaadata, otsustasin blogimisega esialgu jätkata. Kuigi mul on ammu hinges väike segadus, et milleks ma üldse blogin ning kas ja kuidas seda jätkama peaks. Et aga olen liialt mugav, et mitte otse välja öelda - laisk, siis ei ole lihtsalt viitsinud midagi muuta. Välja arvatud see, et lihtsalt polegi bloginud. Eks natuke oli süüdi ka see, et fotokas andis vahepeal otsad.

Aga nüüd siis saagu siia üles selle aasta esimene valminud kudum.



Muster: soomlanna Villapeikko Baby Cables and Big Ones Too, Ravelry's
Lõng: Hjertegarn Palino toon 9515, 100% meriino 50g=140m. Kulus pea 9 tokki, aga kaal on 405g...
Vardad: nr 3.0
Märkmed: kui Villapeikko oma kampsuni Ravelrys üles pani, siis ma aina käsin ja vaatasin ja õhkasin, et vot see on täpselt "minu". Ma olin isegi nii nahhaal, et julgesin ta blogis küsida, kas juhend ka kunagi tuleb. Õnneks ei olnud ma ainus ja juhend tuli. Lõngale sattusin ka pooljuhuslikult peale Epu poekeses, see lillakassinine toon lihtsalt võlus hetkega.
Tegemist on ülalt alla raglaaniga, nö ilma nõela pistmata. Juhend oli väga selge, lihtne, kududa oli puhas rõõm. Varrukad tuleb teha pikemad, nagu Ravelryst teiste kogemusi ka lugesin. Kehaosa ja varrukakahandused tegin vastavalt oma figuurile.
Lõngast olen ka vähemalt esialgu vaimustuses. Mul oli nende meriinolõngade suhtes väike eelarvamus, olen ma ju ikka harjunud kampsunilõngaks vana head maavillast pidama. Aga vastupidi, see on väga mõnus pehme lõng, hoiab hästi vormi (võiks lausa öelda, et tõmbab nagu kumm ümber keha - mul oli plaan teha veits vabam kampsun, aga sain jällegi ühe liibuva kudumi), ihu peal on nii mõnus, nagu polekski tegemist kampsuniga. Samas on soe! Kohe kindlasti kasutan ma seda lõnga tulevikus veelgi. Seniks on see mu lemmikkampsun.

Head vana-aasta lõppu!

Aasta lõpuni on loetud tunnid ja aeg tõmmata joon alla selle aasta Isetegijate ühele suurprojektile - Värvispektrile.
Alguses oli küllalt segadust reeglite paika ja selgeks saamisega ning mul endal ka tööde üle arvepidamise võimalikult effektiivse süsteemi väljatöötamisega. Aga mõne kuu pärast läks asi juba suhteliselt libedalt. Ma ei tea, kuidas teistel osalejatel, aga minu värviline maailmavaade avardus küll tohutult. Kui enne kuulus sinna käputäis värve, siis nüüd on esindatud terve vikerkaar. Ei ole värve, mis enam üldse ei meeldiks. Suur avastus oli, et igal värvil on olemas kasvõi üks alatoon, mis kasvõi natu-natukene sümpatiseerib. Rääkimata sellest, et veel aasta alguses olid lilla ja roosa täiesti välistatud, aga nüüd tunduvad mõlemad täiesti kenad värvid (teatud toonid muidugi, aga neid toone on mõlema värvi puhul kindlalt rohkem kui üks). Elu muutus värvilisemaks ja ma olen selle üle rõõmus.

Viimaseks tööks valmis mul jõuluks kohvilaua linik, mis on tehtud Kreenholmi puuvillasest käterätist, millele mina punase pitsi ümber heegeldasin.



Ja minu terve aasta tööd üheskoos:



Plaane oli muidugi iga kuu jaoks rohkem ja uhkemaid, nii et mina isiklikult võin sel aastal nende ideede põhjal omaette veel ühe värvispektri valmis kududa-heegeldada. Kuigi see ei saa sel aastal eesmärgiks omaette, olen kindel, et erinevaid värve hakkab minu töödes olema palju rohkem kui varasemalt.
Ühtlasi tahan tänada kõiki osalejaid, kes leidsid mahti sammu pidada. Loodetavasti leidis nii mõnigi minuga sarnaselt, elu ei koosnegi vaid mõnest värvist ja sel juhul teenis projekt igati oma eesmärki. Edu uuel aastal uute projektidega, eelkõige pean silmas meie uut pikaajalist sedapuhku lausa võistlust Langetame kaalu! Mari Marikese eestvedamisel. Igaks juhuks lisan mitteteadjaile, et jutt käib lõnga-, mitte kehakilodest Minul on igatahes vardad teritatud ja peale südaööd läheb usinaks kudumiseks Ega ma kuskile pjedestaalile ei loodagi pääseda, sest minu lemmiklõngad on paraku peened ja nendest millegi tegemine võtab kaua aega, ent annab vähe kaalu. Aga iseenda jaoks näen kasu selles uues projektis just selles, et ehk suudan end väheke enam tagant utsitada ja rohkem kududa, ja rohkem kasutada kodus olemasolevaid lõngu (kuigi mingit ostukeeldu ma endale küll ka peale ei pane). Võib ju väheke diskuteerida selle üle, miks peaks hobiga võidu tegelema, aga nii palju kui mina seda ideed lähemalt tunnen, on tegu siiski pisukese meelelahutusega, mitte tõsimeelse spordivõistlusega, seega - miks mitte!? Kust seda pulli ikka saab, kui ise ei tee
****************'
Aasta lõpus tahaksin veel rääkida lühidalt ühest mõttest, mis mind juba paar kuud on vähem või rohkem painanud. Olen jõudnud selleni, et ma olen selle foorumi lasknud enda jaoks liiga südame lähedale pugeda ja arvan paremaks natuke eemale tõmbuda. Mitte et ma kuskile kaoks, aga sisimas hoian distantsi.
Ma olen siit leidnud väga toredaid inimesi, kellega väljaspool foorumit suhelda. Siinkohal erilised aastalõpu-tervitused Lola69-le, Mari Marikesele ja Freddyle! Lisaks veel vapustavalt lahe harjukate seltskond, kellega on alati hea meel kohtuda ja lõbusalt aega veeta. Ma ei hakka nimekirja tervitusteks koostamagi, see veniks kole pikaks, aga lõbusat aastavahetust teile kõigile! Ja loengi seda selle aasta parimaks foorumiga seotud asjaks, et lihtsast virtuaalseltskonnast on saanud reaalsed inimesed ja tegelikult on see ju kõige õigem - suhelda näost näkku, mitte ekraaniga.

Suur kummadus ja parimad soovid ka teile, Susa ja Lynx! Ilma teie panuseta ei oleks foorum see, mis ta meile on. Palju jaksu ja tahtmist ka uuel aastal foorumit vedada!

Head vana-aasta lõppu kõigile! Võtkem uude aastasse kaasa ainult head mõtted ja mälestused sellest aastast!

Jalad sooja!

Tegime Sussimemmega jälle vahetust "Sussid mulle, sokid Sulle!"

Sussimemmelt sain novembrikuisel harjukate arhailise tikandi õpitoas tikkimisaluseks rohelised sussid, sama soojaga tikkisin ära ka mehe vanad sussid:


Mina olen paadunud Sussimemme susside fänn, nii et suur suur tänu Sulle, kallis Sussimemm!

Mina tegin vaevatasuks sokid:


Muster: kirjatud riba on pärit raamatust Traditional Fair Isle Knitting Sheila McGregorilt
Lõng: valge Novita 7-venda, hall Novita Jussi
Vardad: 2,5
Märkmed: kootud 56 silmal suht tugevalt, et kauem kandmisele vastu peaks.

Must nagu öö

Novembrikuu tööks tegin tütrele tuunika. Alguse sai asi Seppäläs, kus nägime lahedat pikka palmikutega tuunikat, mõnusalt lopsaka kraega, aga... "loomulikult" 100% akrüüli. Mina muidugi lasin jälle lendu oma kurikuulsa lause: "Sellise saab ise ka teha!", mille peale tütar muidugi naeris sarkastiliselt: "Teame, teame!" No ja sellise suhtumise peale ma muidugi pidin selle tuunika ka valmis tegema, onju. Ja pean kohe ka mainima, et üle pikapika aja kudum, milles ma silmagi harutama ei pidanud! Uskumatu, ma harutan tavaliselt isegi sokke kududes. Ju siis on hea auraga töö, ikkagi armastusega oma kallikesele tehtud ju. Loodetavasti on seda ka kandes tunda


(Klikitavad pildid)

Muster: Oma: ülalt alla raglaan, lihtsate palmikute ja suure kraega
Lõng: Drops Alpaca 100% alpaka 50g=180m, kulus 6 tokki; Hjertegarni Alpaca Silk 60% alpaka, 30% meriino, 10% siid 50g=167m, 1 tokk.
Vardad: nr 2
Märkused: Esiteks jäi 6 tokist puudu, seepärast ka see 1 lisatokk teistsugust lõnga, millest siis sai kootud krae nii, et rida ühe, rida teise lõngaga ja vahet ei ole märgata.
Teiseks ei saanud krae päris selline lopsakas nagu oleks tahtnud. Tagantjärele tarkusena: lopsakama krae tarvis tuleb lihtsalt suurem kaelaava jätta.
Kolmandaks lugesin ma siis, kui pool tuunikat oli juba valmis, et alpakal puudub täiesti elastsus, seega ei sobi see eriti hästi soonikute ja palmikute jaoks. Millest koosneb minu tuunika? Vaheldumisi soonik ja palmikud... Seepärast lõpetasin igaks juhuks nii varrukaotsad kui allserva nõela ja 100% meriinolõngaga Ciao Trunte, et ehk hoiab natukenegi välja venimast.